tsitaat

1910. a. paiku ringles Tartus noormees A. T. /​Aleksander Tarto​/, kelle kireks oli kirjanduslike tutvuste sobitamine. Viimaste parimaiks tõendeiks olid muidugi allkirjadega varustatud autorieksemplarid. Kui muu ei aidanud, siis ostis ise raamatu ja pistis sobival hetkel autori ette „pühenduse“ saamiseks.

Muidu läks, kuidas läks, aga Juhan Liiviga ei tahtnud kuidagi minna. Küll keerles T. ta ümber, aga kui jõuti pühenduse kirjutamiseni, keeldus Liiv jonnakalt. Lõpuks sai T. ta „Vanemuise“ einelauda meelitada. Polnud Liiv küll suurem napsivõtja, aga eks mõjunud see temassegi. Viimaks arvas T. sobiva hetke käes olevat ja tõi Liivi luuletuste luksuseksemplari jälle esile: „Kui austatud laulik oleks nii lahke …“

Austatud lauliku vaimne olukord on tuttav. Nüüd oli ta lisaks veel pisut vintis. Kuid austatud laulik oli vahel ka kriukamees. Avaldanud seni oma täielikku tüdimust pühenduste kirjutamise suhtes, osutus ta nüüd ootamatult vastutulelikuks: „Ah pühendust? Heameelega!“ Ja autogrammide kütt otse hiilgas õnnest.

Liiv lõi silmad lakke ja kirjutas siis suurte, hoogsate tähtedega: sellele ja sellele, ning —

Oleks mina kuulnud,
Kui sind tehti,
Oleks mina hüüdnud:
Ärge tehke!

/​…​/ ajalugu kirjutatakse kohe „puhtandina“ ja ühes eksemplaris.

Aljoška ära ei ütle, palu mis tahes. Oleksid maailmas kõik niisukesed, siis oleks Šuhhov ka.

Ammu, kui tammusid mammutisammud …

Aristotellus ja sellega suguluses olevad filosoofiad on meile nii pikka aega rääkinud, kui tähtis on täpse teadmise hankimine meie mõistete tähendusest, et me kõik kipume seda uskuma. Ja me ripume jätkuvalt selle kreedo küljes, hoolimata vaieldamatust tõsiasjast, et filosoofia, mis on oma mõistete tähenduse üle muretsenud kakskümmend sajandit, ei ole mitte ainult sõnavahu alla mattunud, vaid ka hirmuäratavalt laialivalguv ja mitmeti mõistetav, samas kui mõni loodusteadus, näiteks füüsika, mis ei tunne peaaegu üldse muret mõistete ja nende tähenduse, vaid pigem faktide pärast, on saavutanud suure täpsuse. Seda tuleks kahtlemata võtta kui märguannet, et aristotelluse mõju tõttu on mõistete tähenduse täpsust lubamatult üle hinnatud. Kuid ma arvan, et see annab märku veel enamastki. Sest vähe sellest, et säärane keskendumine tähenduse küsimusele ei suuda kehtestada täpsust: see ise ongi ähmasuse, mitmetimõistetavuse ja segaduste peamine allikas.

Loodusteadustes kanname me hoolt, et laused, mida me esitame, ei sõltuks kunagi meie mõistete tähendusest. Isegi seal, kus mõisted on defineeritud, ei püüa me kunagi definitsioonist tuletada mingit informatsiooni ega rajada temale ühtki argumenti. See on põhjus, miks meie mõisted meile nii vähe tüli teevad. Me ei koorma neid üle. Me püüame anda neile nii vähe kaalu kui võimalik. Me ei võta nende „tähendust“ liiga tõsiselt. Me anname endale alati aru, et meie mõisted on pisut laialivalguvad (sest me oleme õppinud kasutama neid üksnes praktilistes rakendustes), ja ei jõua täpsuseni mitte nende ähmasuse-poolvarju kahandamise, vaid pigem sügaval selles poolvarjus püsimise teel, sõnastades oma lauseid hoolikalt nii, et meie mõistete võimalikud tähendusvarjundid ei loeks. Sel viisil väldime tülitsemist sõnade pärast.

/​…​/ Füüsikalistes mõõtmistes näiteks kanname me alati hoolt, et määrata kindlaks lubatav veamäär, ja täpsus ei seisne mitte püüdes see määr nullini viia või teha nägu, nagu seda määra ei olekski, vaid hoopis selle sõnaselges tunnistamises.

Armunu sarnaneb röövpüüdja või salakütiga, kes peab saagi kiiresti kätte saama ja sellega kaduma. Armastaja sarnaneb aednikuga, kelle kannatlikkus tunneb ka ikalduse aastaid.

/​…​/ börsianalüütik teeb targasti, kui ta ühineb alati enamuse arvamusega. See kehtib isegi siis, kui ta kindlalt usub, et suudab turu arengut oma kolleegidest paremini hinnata. Sest kui analüütiku autsaiderivisioon on õige, ei lõika tema kuvand sellest suuremat kasu, kuna asjatundjad peavad tema edu lihtsalt juhuslikuks vedamiseks. Kui ta peaks aga tegema valearvestuse, on tema reputatsioon hävinud. Seevastu huntidega koos ulgudes ei saa temaga midagi hullu juhtuda: kui kogu kamp mööda paneb, kirjutatakse blamaaž turgude üldise salakavaluse arvele; kui prognoos paika peab, saavad eksperdid hea töö eest kiita.

Ebameeldiv sibulahais kaob suust, kui pärast sibulasöömist närida mõned küüslauguküüned.

Ei olnud eidel muret, ta võttis siis endale kitse.

Elu annab meile loendamatult ülesandeid. Otsuseid tuleb langetada igas olukorras. Arvamusi võib olla palju, kuid otsus peab olema üks.

Muidugi on hea, kui inimene saab oma otsuse eelnevalt läbi mõelda, pidades silmas kõikvõimalikke seisukohti, isegi kõige vastuokslikumaid. See peaks sarnanema ideaalse kohtuprotsessiga, kus poolte ütlused kuulatakse ära võrdsel alusel. Kuid pärast kohtuliku arutluse lõppu peab tingimata öeldama: „Kohus tuleb!“ ja langetatama üksainus otsus.

Minu õnnetus on selles, et ma takerdun lootusetult tunnistajate ütlustes. Sean end kordamööda erinevatele seisukohtadele ja jään sellest justkui merehaigeks.

Elus ei vaja me ju kunagi matemaatilist lauset, vaid me kasutame matemaatilisi lauseid ainult selleks, et järeldada lausetest, mis ei kuulu matemaatikasse, teisi lauseid, mis samuti ei kuulu matemaatikasse.

/​…​/ emas- ja isaspapagoid, kes täidavad õhu karjetega, mis on inimhäälega piisavalt sarnased, et pidada neid ebainimlikuks.

„Enne kui hakata rääkima psühholoogiast,“ ütles /​… Gurdžijev​/, „tuleb teha selgeks, millega psühholoogia tegeleb ja millega mitte. Psühholoogia tegeleb inimestega. Mis psühholoogiat“ — ta rõhutas seda sõna — „saab olla masinate kohta? Masinate uurimiseks on mehhaanika, mitte psühholoogia. Sellepärast me alustamegi mehhaanikast. Psühholoogiani on veel pikk tee minna.“

„Kas on võimalik lakata olemast masin?“ küsisin ma.

„Õige küsimus!“ vastas G. „​​/…​/ Lakata olemast masin on võimalik, kuid selleks tuleb masinat kõigepealt tunda. Masin, tõeline masin ei tunne end ja ei saagi tunda. Kui masin end tunneb, siis ei ole ta enam masin, vähemalt mitte niisugune masin nagu enne. Ta hakkab juba oma tegude eest vastutama.“

„See tähendab, teie arvates siis inimene ei vastuta oma tegude eest?“ küsisin.

„Inimene“ — ta rõhutas seda sõna — „vastutab. Masin ei vastuta.“

Enne, kui sa väravast läbi lähed, sa võib-olla ei teagi, et värav on olemas. Või ehk usudki, et kuskil on värav, millest läbi minnakse, ja oled seda kaua otsinud, aga ei ole leidnud. Võib ka juhtuda, et sa leiadki värava, kuid see ei avane. Ent kui värav avaneb, võid sa sealt läbi pääseda. Kui see juhtub, siis sa näed, et värav, millest sa läbi läksid, olid sina ise, mis läks läbi värava.

Ennemuiste elanud kord Breemeni linnas kolm moosekanti. Nende nimed olnud Klaveripoeg, Orelipoeg ja O'Boeg.

Eriti meelsasti ja põhjalikult selgitavad inimesed asju, millest nad ise veel hästi aru ei saa.

Esmamulje järgi võis oletada, et nad on harjunud koos töötama. Inimesed, kes teineteist ei tunne, peegeldavad alateadlikult teineteise liigutusi ja näoilmeid. Vanad partnerid käituvad, nagu oleksid nad üksi.

ET HAKATA KORSTNAPÜHKIJAKS

Et hakata korstnapühkijaks,
peavad olema korsten ja luud
ja muidugi ahi peab olema
ja ahju jaoks halupuud
ja muidugi mets peab olema
ja kiil ja kirves ja saag
ja regi ja vanker ja väljatee,
mida mööda metsani saab,
ja metsas peab metsavaht olema,
kes näitaks: siit küte, siit palk,
ja muidugi linn peab olema,
kust tuuakse vahile palk,
ja linnas peab kuningas olema
või vähemalt kuninglik pank,
mille keldris on kullakamakad
ja ukse ees suurtükk või tank.
Et hakata korstnapühkijaks,
on tarvis veel paljugi muud,
kuid kõige tähtsam on alguseks,
et oleksid korsten ja luud.

/​​Goneril:​/ /​…​/ inimene on vabam, kui ta vihkab. Ta võib mõtelda, mida tahab — mitte millegi ees ei pruugi ta peatuma jääda. Sa näed, enne seda ei söandanud ma oma mehe juures tähele panna, et ta on vastik, et ta on paksmagu, et ta on lupard, et tal käed higistavad, aga nüüd ma näen seda. Nüüd ma näen, et papa Lear on naeruväärne türann, et ta on hambutu ja nõdrameelne rauk — kõike seda ma näen.

Grafomaaniast

Grafomaan on inimene, kellele MEELDIB KIRJUTADA SÕNU. Kusjuures kõiki sõnu, mis üldse ilmas leidub. Need sõnad on: maja, tool, puu, masin, atmosfäär, vanaema, liiv, relvakandja, kurakäsi, hommik, päev, keskpäev, tuuleiil, edevus, laat, saago, saaga, Forsyte'id, ofsaidid, meteoor, streptotsiid, streptokokk, melon, Delon, naiselikkus, küürakus, kaamel, kaaviar, biifsteek, špiisser, fišbein, Spitzbergen, lihtsalt špits, oliiv, tvist, Twain, markšeider, šariaat, enteriit, adsorbent, leutadieen, oliopter, ganoid, guajakool, gummigutt, gabioon, getinaks, goljaar, glüpt ja gesenk. Ent samuti — globuliin, grammofon ja grafomaan …

Grafomaan arvab, et kirjaniku meisterlikkus oleneb ainult SÕNADE JÄRJEKORRAST. Kuid sõnade järjekorrast kirjaniku meisterlikkus küll ei olene. Veelgi enam, ei kirjaniku sõnade järjekorrast olene meisterlikkus.

Grafomaan ei armasta mitte ainult sõnu, vaid ka sõnade loomist, teiste sõnadega — SÕNALOOMET. Tema sõnaloomelistesse harjutistesse kiindumise põhipõhjus on kaasnev muljend, nagu loodaneks sel puhul midagi põnevustiinet ja igavusahtrat.

Pealegi tunneb grafomaan HALVASTI SEDA KEELT, milles tal kirjutada. Ja teeb isegi ühesse lause sisse kahte või koguni kolme viga.

/​— — —​/

Sageli grafomaan TERAVMEELITSEB, kuid alati kohatult. Sihuke on juba kord grafomaani c'est la vie. Veereb nagu Hermes.

Grafomaanil EI JÄTKU MÕTTEID. Ta tahab öelda midagi tarka, midagi uut, aga kahjuks ei jätku tal mõtteid. Kuidas grafomaan ka ei ponnistaks, ikka ei jätku tal mõtteid, et öelda midagi uut, midagi tarka. Tema aga kirjutab, kuigi endal mõtteid ei jätku. Kirjutab ja kirjutab, kirjutab ja kirjutab. /​…​/

/​— — —​/

— Halloo, kas Mart kuuleb?

— Mart ei kuule.

/​…​/ hammustatud õunast on alati meeldivam leida terve uss kui pool ussi.

/​McLeod:​/ /​…​/ hea asjaarmastaja teeb niisama tublit tööd kui elukutseline. Ainuke vahe on, et ta jõuab aeglasemalt edasi ja on liiga põhimõtete küljes kinni.

„Heil Hitler, Reichsleiter! Kuidas läheb?“ küsisin mina.

„Hitler tarvis, kamraad Frits!“ vastas Bormann reipalt.

Hiir Aliis

Üks hiir on aastat viis
mu tuttav.

                                Noh, ja siis?

Sel hiirel väike maja
on sealpool põlluraja.
Ja nimi on Aliis
sel hiirel.

                                Jah? Mis siis?

Kas teil siis teada vaja
ei ole tema maja
seal teispool põlluraja?

                                Kas seda, kus Aliis
                                sees elab? Milleks siis?
                                Mis sind küll sinna viis?

Ma käin seal kogu aja,
kus see Aliisi maja
on sealpool põlluraja.

                                Seal algab juba hiis.
                                Ei ole meie viis
                                seal käia, kus Aliis
                                vist elab aastat viis.

Te küsite, kas maja,
mis sealpool põlluraja
on seisnud kogu aja,
veel parandust ei vaja.

Ju vist ei vaja siis,
sest alles mõne aja
eest ise hiir Aliis
remondi läbi viis
ning läbi tema maja
nüüd sugugi ei saja.

Nojah, eks siis Aliis,
nii nagu on ta viis,
veel küllap mõne aja
niisama läbi aja.

                                Kas tõesti algab hiis
                                seal teispool põlluraja?
                                Kas vastu hiis ei kaja?

Ei kaja, või ehk siis,
kui kõlksub sepapaja,
mis siinpool põlluraja
ja hiir Aliisi maja.

                                Kas on see sepapaja
                                seal ka siis aastat viis,
                                sest ajast, kui Aliis
                                sai valmis oma maja?

Ta seisis juba siis,
kui otsustas Aliis,
et tal on maja vaja,
ja kutsus ehitaja.

See polnud tal kapriis,
ta asja läbi viis,
sest nii on hiire viis,
kel nimeks on Aliis
ja kellel aastat viis
on maja seal, kus hiis
on teispool põlluraja.

                                Kas hiirele ei aja
                                siis hirmu peale kaja,
                                kui kõlksub sepapaja?

Ei karda hiir Aliis,
kui kajab vastu hiis,
sest paja kõlksub, siis
ta kuulab kogu aja,
kuis kostab paja kaja,
ja mingi närvikriis
tal mustaks meelt ei aja.

Kui lagunes karniis,
siis otsustas Aliis,
et majaparandaja,
kel üle saja maja,
mis läbi nüüd ei saja,
on parandatud, vaja
taas kutsuda, ja siis
nii tegigi Aliis.

Kuid asi sassi siis
läks pisut. Ajakaja
teab rääkida, et viis
head kõlksu pajakaja,
kuis väidab pajataja,
nii raputasid maja,
et majaparandaja,
kel kaugelt üle saja
on parandatud maja
ja kellel praegu vaja
remontida karniis,
nüüd pillas maha kaja
ja kummuli lõi paja
ja seisma jättis aja
ja hüppas üle raja,
kus kajab hiir Aliis
ja majasid ei saja
ka rohkem üle saja
kui vast ehk sada viis
ja kostab majakaja,
kui kõlksub sepp Aliis
ja vappub põllumaja,
et mis sind sinna viis,
kus sealpool hiiepaja
Aliis…

                                Nojah, mis siis?

Hiljaaegu kutsuti mind võistkondliku turniiri lõpetamisele, kus osalesid meistrikandidaadid ja esimese järgu maletajad. „Millest teile rääkida?“ küsisin kuulajailt enne esinemise algust. Ühed palusid näidata mingisugust omapärast kombinatsiooni, teisi huvitas, kuidas õppida õigesti mängima sitsiilia kaitset mustadega.

„Aga kas te oskate variante arvestada?“ küsisin ma kokkutulnuilt. Ja andmata aega järelemõtlemiseks, jätkasin: „Nüüd näitan ma, kuidas te seda teete, kui see aga tegelikkusele ei vasta, katkestage mind!

Oletame, et maleheitluse ühel momendil tekib teil valik kahe jätku vahel, näiteks kas käia vanker d1-le või ratsu g5-le. Kumb neist valida? Te seate end toolil mugavamalt istuma ja alustate arvestamist, nimetades endamisi võimalikke käike.

„Kui ma lähen vankriga d1-le, võib must käia odaga b7-le või siis lüüa etturi a2-lt, see jääb kaitseta. Mis siis saab? Kas see seis mulle meeldib?“ Jätkates varianti veel üks-kaks käiku, krimpsutate te rahulolematult nägu — vankrikäik teile ei meeldi!

Nüüd asute uurima ratsukäiku. „Mis saab, kui käia ratsu g5-le?“ küsite te endalt. „Vastane võib käiguga h7–h6 ta ära ajada, ratsu lahkub e4-le, must lööb ratsu odaga. Ma võtan oda, aga tema ründab minu lippu vankriga. Kuhu taganeda? Miski jälle ei meeldi … Ratsukäik ei kõlba! Vaatan siiski veel kord käiku vankriga d1-le. Kui oda läheb b7-le, võib mängida f2–f3, kui ta aga siiski lööb etturi a2-lt? Mis siis teha? Ei, vankriga käia ei tohi! Tuleb veel kord kontrollida ratsukäiku. Seega — ratsu g5, h7–h6, ratsu e4, oda lööb e4, lipp lööb e4, vanker d4. Halb! Ei, ratsuga käia ei saa! Vaatan veelkord vankrikäiku. Niisiis, vanker d1, lipp lööb a2 …“ Sel momendil heidate pilgu malekellale. „Tont võtaks, olen kulutanud juba kolmkümmend viis minutit vankri ja ratsuga mõttes edasi-tagasi pendeldades. Nii jään veel ajahätta!“ Siin tuleb teile pähe suurepärane mõte: milleks liigutada vankrit või ratsut? Käia oda b1-le — nii tuleb mängida, see on õige lahendus! Ja minutitki mõtlemata, arvestamata ühtegi varianti, te teetegi odakäigu. Nimelt kohe, täiesti mõtlemata.“

Mu sõnu katkestas aplaus. Kuulajad naersid — nii sarnane oli see, mis ma kirjeldasin, nende isiklikele mõtiskluspiinadele käigu valimisel.

Hotelli alaliste külaliste hulgas olid Rooma kõrgaadli esindajad, keegi principe X koos perekonnaga, ning kuna nende härraste toad asusid meie omade naabruses, siis vürstinna — tähtis daam ja ühtlasi hoolitsev ema — kohkus hirmsasti ära läkakõhast. Meie lapsed olid just äsja sellest tõvest üle saanud ja ainult selle nõrk järelkaja katkestas veel vahetevahel öösiti kõige noorema muidu väga sügavat und. Selle haiguse olemus ei ole kuigi selge ning ebausule on jäänud selle seletamisel küllaltki palju ruumi, ja seepärast ei pannud me ka oma elegantsele naabrinnale pahaks, kui ta ühines üldlevinud arvamusega, et see võib tema lastele halvasti mõjuda. Oma naiselikest võludest täiesti teadlikuna ilmus ta direktsiooni ette, kes tõttas saterkuues maître d'hotel​i näol meile sügavat kahetsust avaldades mõista andma, et tekkinud olukorra tõttu olevat meie ümberkolimine hotelli tiibhoonesse paratamatu. Asjata kinnitasime, et laste haigusest ei ole peaaegu midagi enam järel, et see on niisama hästi kui möödas ning ei ohusta enam mingil määral teisi lapsi. Meile tuldi ainult nii palju vastu, et lubati anda asi meditsiinilise komisjoni ette ning hotelli arstile otsustada — ainult temale, mitte meie kutsutule. Me nõustusime sellega, olles kindlad, et rahustame sellega vürstinnat ja väldime ühtlasi tülikat ümberkolimist. Arst tuli ning oli näha, et ta oli aus ja õiglane teaduse jünger. Ta vaatas lapse läbi ja teatas, et haigus on möödas ja kartuseks pole mingit põhjust. Arvasime juba, et võime vahejuhtumi õigusega lõpetatuks lugeda, kuid siis teatas maître d'hotel, et korraldus toad vabastada ja tiibhoonesse üle kolida jääb ka pärast arstlikku läbivaatust jõusse.

See orjalikkus ajas meid marru. Vaevalt et see sõnamurdlik kangekaelsus, millega me kokku puutusime, vürstinnast alguse sai. Küllap ei julgenud hotelli teenistusvalmis peremees talle arsti otsust üldse edasi öelda.

„Härra,“ küsis Mazarin Porthoselt, „mida te teeksite, kui kogu see rahvahulk meile kallale tormaks?“

„Tapaksin neid nii palju kui jõuaksin, monsenjöör,“ vastas Porthos.

„Hm,“ ümises Mazarin, „nii vapper ja tugev kui te oletegi, kõiki ei suuda te iialgi tappa.“

„Teil on õigus,“ vastas Porthos, tõustes jalustes püsti, et paremini üle rahvahulga näha. „Teil on õigus. Neid on liiga palju.“

Iga aktsiate spekulatsiooni puhul teavad kõik, et kõu peab kunagi kärgatama, kuid igaüks loodab, et see tabab ta ligimese pead, kuna tema ise on selleks ajaks juba kogunud kuldvihma ja toimetanud selle kindlasse kohta. Après moi le déluge! — see on iga kapitalisti ja iga kapitalistliku natsiooni loosung. Sellepärast on kapital töölise tervise ja elu vastu hoolimatu, kui ühiskond ei sunni teda sellest hoolima. Kaebustele füüsilise ja vaimse kängumise, enneaegse surma ja liigtöö piinade üle vastab ta: Miks peaksid need piinad meid vaevama, kui nad suurendavad meie mõnusid (kasumit)? Kuid üldiselt ei olenegi see üksiku kapitalisti heast või halvast tahtest. Vabas konkurentsis kehtivad kapitalistliku tootmise immanentsed seadused iga üksiku kapitalisti suhtes välise sundseadusena.

/​Aramis:​/ /​…​/ igas ettevõttes, mu armas, peame kõigepealt esitama selle tähtsa küsimuse, mis, ma tunnistan, on küll õige rumal, aga möödapääsematu: on teil raha?

/​…​/ igast probleemist, olgu siis tõsisest või tühisest, on võimalik jagu saada, kasutades alati ühesugust meetodit, mis seisneb kahe traditsioonilise arvamuse vastandamises antud küsimuses; esimene tuuakse sisse tavamõistuslike põhjenduste abiga, mis seejärel lükatakse teise abil ümber; viimaks seljatatakse mõlemad kolmandaga, mis toob nähtavale kahe esimese ühtviisi ebatäiusliku olemuse, taandades nad sõnatrikkide abil ühe ja sama reaalsuse teineteist täiendavateks aspektideks /​…​/

/​Fandorin:​/ Inimene ei tohi kunagi öelda enda kohta, et ta on pask. Kui sa osutusid saamatuks või said hakkama mingi alatusega, ütle: „Ma olen pasas“. Sest isegi kui sa oled sattunud pasa sisse omaenese süül, on ikka veel võimalik välja rabelda ja puhtaks saada. Aga iseennast pasaks tunnistades nõustud sa igaveseks peldikuauku jääma.

Inimene, kellele alkohoolsete jookide maitse naudingut pakub — kes joob sellepärast, et talle meeldib juua, nii nagu mõnele teisele meeldib süüa —, niisugusest inimesest ei saa kunagi joodikut. Tõelisele alkohoolikule on viinapudel jälk, hakkab talle vastu, vedeliku lõhn ja konsistents on talle vastikud. See, mis tema ees klaasis on, on tema jaoks arstirohi, kusjuures just ebameeldiv arstirohi, umbes nagu lapsele kalamaksaõli. Ta ei joo lõbu pärast. Ta joob, et unustada, mälestustest lahti saada.

/​Petka:​/ „… inimene meenutab millegi poolest seda rongi. Ta on täpselt samuti mõistetud igavesti vedama minevikust kaasa pimedate, kohutavate, ei tea kellelt päranduseks saadud vagunite rodu. Ja seda juhuse läbi kokku haagitud lootuste, arvamuste ja hirmude mõttetut müra nimetab ta oma eluks. Ja pole mingit moodust sellest saatusest pääseda.“

„Miks mitte,“ ütles Tšapajev. „Moodus on olemas.“

„Ja te teate seda?“ küsisin mina.

„Muidugi,“ ütles Tšapajev.

„Ehk soostute oma teadmist jagama?“

„Meeleldi,“ ütles Tšapajev ja nipsutas sõrmi.

Paistis, nagu oleks baškiir seda märguannet oodanudki. Ta toetas laterna põrandale, puges osavasti piirde alt läbi, kummardus pimedas nähtamatu põkkemehhanismi liigendite kohale ja laskis kätel kiiresti käia. Miski kolksatas üsna vaikselt ja baškiir puges niisama väledalt platvormile tagasi.

Vaguni tume tagasein meie vastas hakkas aeglaselt kaugenema.

/​…​/ inimene otsib tõde. Uhked ritterid käivad teda otsimas. Keegi ei leia. Kõik mäe ladvad ja maailm aetakse läbi, aga tõde ei saa keegi kätte. Siiski ei lakka jutud, et alasti tõde on väga ilus, on üks lõppude lõpp ja täiuste täius. Viimaks juhtub, et üks paladiin näeb tõde. Tõde, keda ta näeb, on üks väga vana moor lotendavate rindadega, jälkide paatunud juustega. Paladiin küsib tõe käest: „Ma nüüd näen sind, mis ma maailmas ütlen sinust?“ Eit palub: „Valeta!“

Inimene tegutseb kolmel juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi.

/​Anthony Cade:​/ Inimesed ei taha olla vennad. Kunagi võib-olla hakkavad tahtma, aga praegu ei taha. Mu usk inimeste vendlusse sai ränga hoobi möödunud nädalal, kui ma saabusin Londonisse ja nägin, kuidas metroorongis seisjad kindlalt keeldusid edasi liikumast, et pealetulijatele ruumi teha.

Inimesed kujutlevad pimedat suletuna mingisugusesse musta maailma. Shakespeare'il on värss, mis nii­su­gust arvamust nähtavasti õigustab: «Looking on darkness which the blind do see» — «Vaadates pimedikku, mida pimedad tõepoolest näevad». Kui pimedusena mõistame musta, on Shakespeare'i värss vale.

Üks neid värve, millest pimedad (igal juhul see pime siin) puudust tunnevad, on just must; teine on punane. Le rouge et le noir on värvid, mis meil puuduvad. Mind, kes ma olin harjunud magama kottpimedas toas, häiris hulk aega paratamatus magada selles hämuses, roheka või sinaka uduga looritatud ning ähmaselt kumendavas maailmas, mis on pimeda maailm. Oleksin tahtnud nõjatuda pilkasusele, toetuda pilkasusele. Punast näen ma ebamäärase pruunina. Pimeda maailm ei ole öö, nagu inimesed arvavad. Igatahes räägin ma iseenda nimel ja oma isa ning vanaema nimel, kes surid pimedatena /​…​/

Pime elab küllaltki ebamugavas maailmas, ebamäärases maailmas, millest tõuseb esile mõni värv: mi­nu­le veel kollane, veel sinine (ainult et sinine võib olla roheline), veel roheline (ainult et roheline võib olla sinine). Valge on kadunud või seguneb halliga. Mis puutub punasesse, siis see on täiesti kadunud /​…​/

/​…​/ inimkond elab oma kõige tähtsamas psühholoogilises arengupunktis veel läbi lapsepõlve — see on arengustaadium, millest ei saa üle hüpata. Suurem osa vajab autoriteete, juhtimist ja seadusi. Seda asjaolu ei tohi kahe silma vahele jätta. Pauluslik seaduse ületamine saab osaks vaid sellele, kes ei toimi mitte südametunnistuse järgi, vaid nii, nagu nõuab hing. Seda suudavad väga vähesed („Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!“ [Mt. 22,14]). Ja need vähesedki käivad seda teed ainult sisemisel sunnil, et mitte ütelda häda sunnil, kuna see tee on kitsas kui noatera.

/​…​/ inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis jälle maha lõhkunud, et vaadata, kas vundament ikka tugev sai.

Isa ütleb pojale, kellele on sündinud vend: „Ingel tõi sulle väikese venna, kas tahad teda näha?“ Poiss vastab: „Ei, ma tahaksin inglit näha.“

Ja just sel hetkel köhatati seinal delikaatselt. See oli kell, mille olin pärinud oma tädilt. Vana kell, mis kuulub šveitsi seinakellade auväärsesse suguvõssa. Viimasel ajal kipub ta küll taha jääma, kuid löömisekunstis pole talle võrdset: serveerib oma akustilisi šedöövreid nagu kergatslik rauk komplimente. Juba alustaski ta: mahedad bim-bämmid veeresid tuba mööda laiali nagu suhkrustatud šokolaadimunad.

Jeesuse õpetus oli sügavam kui Gautama oma, kuid ta ise polnud nii mõjuvõimas inimene kui Buddha. Ta oli üks neid päikeselisi natuure, kelle sarnaseid siin-seal maapealses pimeduses esile kerkib; ta oli õnnelaps, kelle üle vaim tuli puhta kingitusena, kes inimeste arusaamade järgi ei saanud ise midagi teha selle heaks, mis ja kes ta oli. Ta oli tõepoolest Jumal inimeste seas. Ainult et Jumalaks sündinu tähendab meile vähemat kui inimene, kes on jumalaks tõusnud. Just selline oli Buddha.

Jumal on oleviku Jumal.

„Kaks pead ikka kaks pead,“ ütles kolmepäine lohe, kui tal üks pea maha raiuti.

Kaplinski on rumaluse, piiritlemise, kristluse ja maaviljeluse vastu. /​…​/ Värk on selles, et nisu ja muud sarnast kasvatades tuleb võidelda umbrohu vastu, umbrohu idee ülendatakse hiljem kosmiliseks printsiibiks ja torgatakse uude ja vanasse testamenti.

Kartulikombaini tööprintsiip on mul une pealtki meeles: sahk ajab vao lahti, mugul tõuseb rauast kaldteed pidi platvormile, šefid viskavad kivid välja, kartul kulgeb puust renni mööda veoauto kasti. Kartuli mahapanemismasin peaks töötama vastupidisel printsiibil — kõik tagurpidi: mugul veoautost puust renni pidi platvormile, sealt raudrada mööda mullapinnani; sahk ajab vao lahti, kartul jookseb mulda, šefid loobivad kive hulka.

/​Mees (Benny Hill):​/ „Kas on tõsi, et kui naine ütleb „ei“, siis ta mõtleb „jah“?“

/​Naine:​/ „Ei.“

/​Goldmund:​/ „​/​…​/ kas pole mõisted ja abstraktsioonid /​…​/ samuti ettekujutused, kujutluspildid? Või armastad sa ja vajad mõtlemiseks sõnu, mille puhul midagi ei saa ette kujutada? Kas saabki mõelda, ilma midagi ette kujutamata?“

/​Narziss:​/ „Hea, et sa küsid! Muidugi saab ilma kujutlemata mõelda! Mõtlemisel pole ettekujutusega vähimatki pistmist. See ei toimu kujutluspiltide, vaid mõistete ja valemite varal. Just seal, kus kujutluspildid lõpevad, algab filosoofia. /​…​/ Kui sa tollal laia maailma mineku asemel oleksid mõtlejaks hakanud, oleksid sa võinud õnnetust põhjustada. Sinust oleks nimelt saanud müstik. Lühidalt ja veidi jämedas laastus öeldes on müstikud need mõtlejad, kes ettekujutustest valla ei pääse, järelikult üldse mõtlejad ei ole. Nad on salakunstnikud: värssideta luuletajad, pintslita maalikunstnikud, helideta muusikud. Nende hulgas on ülimalt andekaid ja õilsaid vaime, kuid nad on eranditult õnnetud inimesed. /​…​/​“

/​Komatsu:​/ „Kas sa üldse tead, mille poolest andekus ja vaist teineteisest erinevad?“

/​Tengo:​/ „Ei tea.“

/​Komatsu:​/ „Suurest andekusest üksi ei piisa, et kõhtu täis saada, heast vaistust aga küll.“

/​kapten Hastings:​/ „Kas teate, Poirot, keda te mulle meenutate?“

/​Hercule Poirot:​/ „Ei, mon ami.“

„Žonglööri, kes mängib terve hulga eri värvi pallidega! Need on kõik korraga õhus.“

„Eri värvi pallid on minu erinevad valed, mis?“

„Umbes nii jah.“

„Ja te mõtlete, et kunagi kukuvad nad kõik kolinal alla?“

„Te ei saa igavesti niimoodi jätkata,“ märkisin ma.

„Tõsi. Tuleb suur hetk, mil ma püüan pallid ükshaaval kinni, teen kummarduse ja lahkun lavalt.“

— Kas tunned Salmise Jaakkot?

— Mis ta nimi on?

— Kelle?

/​…​/ kasvandiku moraali usutakse tugevdavat sellega, et õiglust ja voorust kujutatakse maksiimidena, mida järgib kogu maailm; kui aga hiljem kogemus, tihti tema suureks kahjuks, õpetab talle midagi muud, siis võib avastus, et tema noorusõpetajad olid esimesed, kes teda petsid, mõjuda tema moraalile kahjulikumalt kui siis, kui needsamad õpetajad oleksid ise esimesena andnud talle avameelsuse ja aususe eeskuju ning öelnud varjamatult: „Maailm elab kurjuses ja inimesed ei ole sellised, nagu nad olema peaksid; aga sina ära lase end eksitada ja ole parem.“

Kaugel on õige vooruse hindamisest need, kes ootavad oma vooruse eest Jumalalt suurimat tasu, otsekui voorus oleks raskeim orjus.

Kehv kõhn poiss

Kehv kõhn poiss läks
jäik must müts peas
kuub karm palg hall
jalg nõrk all tal
hull hell hing sees.
Läks poiss kurb poiss
läks ränk komps käes
tumm usk toeks kuid
mis tast sai kust
teaks ma.

Üks paks poiss
kah kihk peas
narr naer näos
suu meest must
läks kah kuid
tast vist sai
paks mees küll.

Kerge on andeks saada, kui oled eksinud; tõsised pahandused tulevad siis, kui sul on õigus.

Keskmisel inimesel on raske kätte saada ajaloolist perspektiivi, mis näitaks progressi õigetes dimensioonides. Musket, millega sõditi suurema osa Kodusõjast, oli Waterloo lahingus kasutatud püssi kergelt kohendatud väljaanne, ja viimane omakorda oli äravahetamiseni sarnane Madalmaadel Marlborough’ armees kasutusel olnud vana musketi Brown Bessiga. Ometi olid käsitulirelvad olemas juba 15. sajandil või veelgi varem, ja suurtükid üle saja aasta enne seda. Kahtlane on, kas sileda rauaga musket ulataski palju kaugemale laskma kui parimad vibupüssid, ja kindel on, et ta ei suutnud nendega võistelda täpsuses ja laskekiiruses; vibupüss on aga peaaegu muutumatul kujul kiviaja leiutis.

Edasi: kuigi laevaehituskunst pole kaugeltki mitte paigal tammunud, olid puust sõjalaevad, just enne seda, kui nad meredelt kadusid, oluliste muudatusteta 17. sajandi esimeselt poolelt pärineva ehitusega, milles omakorda võis ära tunda mitme sajandi vanuseid esivanemaid. Kolumbuse madrus oleks väga hästi hakkama saanud Farraguti laeva pardal. Ja vana merekaru sellelt laevalt, mis püha Pauluse Maltale viis, oleks võinud end täie õigusega kodus tunda madrusena mõnel Joseph Conradi parklaeval. Rooma veisekarjus kuskilt Daakia piirimaadelt oleks võinud olla täiesti asjatundlik vaquero, kes ajab pikasarvelisi härgi Texase tasandikelt raudtee lõppjaama, kuigi teda oleks vapustanud vaatepilt, mida ta oleks kohale jõudes näinud. Babüloonia templivalduste valitsejale poleks olnud vaja õpetada ei raamatupidamist ega orjadega ümberkäimist selleks, et panna teda valitsema mõnd endist Lõunaosariikide istandust. Lühidalt, see aeg, mille jooksul enamiku inimeste üldised elutingimused tegid läbi korduvaid revolutsioonilisi murranguid, ei olnud enne renessanssi ja suuri avastusretki veel alanudki /​…​/

Kes oma eksimust vaid lonkshaaval maitseb, tuleb sellega kaua läbi, ta rõõmustab selle nagu haruldase õnne üle; aga kes eksimuskarika põhjani tühjendab, see peab eksimust tundma õppima, kui ta just otse hullumeelne pole.

Kes on käind Kellamäe kihelkonnas ja sõitnud Suuresea mõisa kaudu Sarvikmäe vallamaja juurde, see on näind ka Vesivoki veskit. Aga kes sääl pole käind, see võiks sinna mõnikord minna. Tee läheb sinna Vile jaamast otse üle Võltsi soo.

/​…​/ kihvt mäng. Kassi ja hiire mäng. Kassidega, kes ei tea, et nad on hiired, ja kes ajavad taga hiirt, kes teab, et ta on kass.

Kiri on üks imelik asi. Võiks arvata, et tema ilmumine oleks kindlasti pidanud tooma kaasa suuri muutusi inimkonna elutingimustes ja et need muutused pidanuksid olema eelkõige vaimset laadi. Kirja valdamine suurendab imeväärselt inimeste võimet teadmisi säilitada. Me tahaksime temas näha otsekui mingit kunstlikku mälu, mille arenguga peaks kaasnema parem mineviku tundmine ning seega ka suurem suutlikkus korraldada olevikku ja tulevikku. Kui ka kõik teised barbaarsuse ja tsivilisatsiooni eristamiseks välja pakutud kriteeriumid kõrvale jäävad, tahaksime alles jätta vähemalt ühe: kirjaga või ilma kirjata rahvad. Ühed, kes on võimelised varasemaid saavutusi koguma, lähenevad üha kiiremini enesele seatud eesmärgile; teised seevastu, olles võimetud mäletama kaugemale, kui küünib indiviidi mälu, jäävad vangi ajaloo hoovustesse, millel puudub algus ja püsiv eesmärgiteadlikkus.

Ometi ei õigusta niisugust arusaama miski, mida teame kirja ja tema rolli kohta maailma arenguloos. Üks inimkonna ajaloo loovamaid perioode asetub neoliitikumi tekkeaega: just siit pärinevad põllumajandus, loomade kodustamine ja teised oskused. Selleni jõudmiseks oli vaja, et väikesed inimkooslused jälgiksid, katsetaksid ja annaksid oma mõttetöö vilja edasi aastatuhandete kestel. Sel hiigelsuurel ettevõtmisel oli edu, niisiis pidi asi toimuma märkimisväärse täpsuse ja järjekindlusega, kirja aga tol ajal veel ei tuntud. Kirja tekkes neljanda ja kolmanda aastatuhande vahel enne meie aega tuleb näha neoliitilise revolutsiooni juba kauget (ja ilmselt mitte otsest) tulemust, kuid mitte mingil juhul selle tekkepõhjust. Missuguse suure uuendusega on kirja teke seotud? /​…​/ Ainus nähtus, mis sellega truult kaasas käis, oli linnriikide ja impeeriumide kujunemine, s.t. märkimisväärse arvu indiviidide kaasamine teatavasse poliitilisse süsteemi ning nende paigutamine kastide ja klasside astmestikku. Igatahes näib tüüpiline areng, mis toimub kirja tekkimise hetkel Egiptusest kuni Hiinani välja, kinnitavat järgmist: kiri soosib pigem inimeste ekspluateerimist kui nende harimist. /​…​/ Kui mu oletus vastab tõele, siis tuleb tunnistada, et kirjaliku suhtlemise esmaseks ülesandeks on lihtsustada orjastamist. Kirja kasutamine omakasupüüdlikel eesmärkidel, vaimse ja esteetilise rahulduse saamiseks, on teisejärguline tulemus, ja väga sageli taandub seegi esmase funktsiooni võimendamisele, õigustamisele või varjamisele.

/​…​/ Euroopa riikide süstemaatiline kohustusliku hariduse toetamise poliitika, mis kujunes XIX sajandi jooksul, käis käsikäes sõjaväeteenistuse laiendamisega ja proletariseerumisega. Võitlus kirjaoskamatuse vastu segunes sel viisil järelvalve tugevdamisega kodanike üle. Kõik peavad lugeda oskama, et võim saaks öelda: keegi ei tohi seadusest üle astuda.

Võitlus kirjaoskamatusega laienes riiklikult tasandilt rahvusvahelisele, kuna tekkis seos noorte riikide (kes sattusid samade probleemide ette nagu meie ise sajandi või kahe eest) ja rahvusvahelise rikasteühiskonna vahel, kes nägi ohtu oma stabiilsusele nende rahvaste reaktsioonis, keda kirjasõna pole veel piisavalt õpetanud soovikohaselt muudetavates mudelites mõtlema ja harimispüüetele tuge pakkuma. Pääsedes raamatukogudesse kuhjatud teadmiste juurde, muutuvad need rahvad vastuvõtlikuks valedele, mida trükitud dokumendid eriti suures ulatuses propageerivad.

Kohandada filosoofiat võimurite soovide järgi ja teha temast nende plaanide tööriist, et saada vastutasuks raha ja ametikohti — see on minu silmis sama mis minna armulauale selleks, et nälga ja janu kustutada.

Kohtusin ühe oma noore naistuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu, aga mehed ei tee temast väljagi. Ta oli terve õhtu tulemusteta lantinud ja pidi meestest möödudes taluma ebasündsaid kommentaare à la „igal naisel on õigus oma erilisust ja seksuaalsust vabalt väljendada, eeldamata, et sellega ta provotseerib“.

Mis põhimõttel on koostatud alljärgnev jada? Mis tuleb edasi?
1, 3, 7, 12, 18, 26, 35, 45, 56, 69, …

/​…​/ Kord sõitis üksus vaimuhaigla hoonetekobarast mööda. Seal sündis midagi iseäralikku, kostis karjumist ja sanitarid jooksid mööda õue, valged kitlid seljas. Näis, nagu oleks trobikond hulle oma kongidest välja murdnud ja õue peal ringmängu alustanud.

„Mis seal toimub?“ imestas veltveebel. „Lähme kaema.“

Tegime rännakupeatuse ja veltveebli sabas sammus väeüksus metsatukka suure hoonetegrupi juurde.

Kuuekordse maja katusel seisis hull mees, kes oli mine tea mismoodi sinna pääsenud. Ulgus, et hüppab sealt alla, sügavale maa sisse, kuhu ei kostaks enam eluilmaski hullude tramburai.

/​— — —​/

Sanitarid ei julgenud mehele ligi minna, sest siis oleks ta võinud kohe alla hüpata. Tuli võita aega ja üht ja teist moodi katset teha. Külmavereliselt ei võinud nad tal lasta alla kukkuda, kui nad ka oleksid tahtnud, sest haigla hea nimi oleks siis olnud jäädavalt kadunud. All õues jooksvad sanitarid tõmbasid mingeid võrke ja purjesid alumiste korruste akende ja lähemate puude vahele, aga see oli täiesti asjatu töö. Ka hull märkas seda katuselt, sest ta patseeris kiuste piki räästaäärt. Ta võis ju katusel vabalt liikuda ja hüpata kustkohast aga tahtis, ega võrke igasse kohta ikka ei jätkunud.

/​— — —​/

Veltveebel nõjatus vastu puud ja naeris magusasti.

„Niiviisi te ei saa teda iialgi alla,“ ütles ta. „Las mina proovin. Ma vastutan, et ei teie ega haigla ei kannata mingit kahju, aga hull tuleb treppi mööda alla, juuksed sorgus.“

/​— — —​/

Veltveebel läks väärikalt seina äärde, pani käed vastu seina ja võttis pingsa tõukamispoosi. Siis hüüdis ta komandohäälega:

„Kui sa kibekiiresti alla ei tule, lükkan maja ümber.“

Varsti tuli hullu nägu räästaserva takka nähtavale.

„Kuidas see oli?“ küsis ta umbusklikult. Endisest kuraasist polnud jälgegi järel.

„Kui sa katuselt kibekiiresti alla ei tule, lükkan ma selle maja ümber,“ vastas veltveebel talle.

Hullu nägu kadus. Poole minuti järel jooksis mees uksest õue. Seal võtsid sanitarid ta oma hoole alla ja viisid sisse.

„Nõnda käiakse meie pool hulludega ümber,“ suurustas veltveebel.

Arst vahtis talle hämmastunud näoga otsa. Siis kehitas ta õlgu.

„Nende patsientide käitumine on täielik mõistatus, nagu ise nägite,“ ütles ta. „Aga mis te oleksite teinud, kui teie talitusviis poleks mehele mingil põhjusel mõju avaldanud?“ küsis ta. /​…​/

/​— — —​/

„Oleksin maja ümber lükanud,“ ütles /​veltveebel …​/.

„Kuidas see oli?“ küsis arst umbusklikult.

„Oleksin maja ümber lükanud,“ ütles veltveebel teravalt, häält kõvendades. /​…​/

Piinlik vaikus täitis õue.

„Või nii,“ ütles arst üleolevalt. „See oleks tubli prohmakas olnud. See maja maksab nimelt mitu miljonit marka.“

/​— — —​/

„Siis läks küll hästi, et ta heaga tuli. Sai odavamalt läbi,“ ütles veltveebel ja näitas käega tee poole. „Meie mehed, teeme nüüd minekut.“

„Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mulle arulagedalt otsa ja ütles: „Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku.“ Ta pidas silmas oma sadat eluaastat ja see kõlas, nagu räägiks ta mingist katastroofist, millestki, mis on talle alles paar minutit tagasi kaela sadanud. /​…​/​“

Kuigi teha ei ole midagi, alistuda pole mõtet. Tasu alistumise eest on ykskordne kymneti kärbitud preemia, millega ei ole midagi hakata pääle.

Kui marssal Lyautey oli juba erus, käskinud ta kord oma aednikul alustada järgmisel päeval mingit haruldast liiki puude istutamist oma mõisa ümber. Aednik võtnud korralduse teatavaks, aga hoiatanud igaks juhuks marssalit (kes oli siis üle 70 aasta vana), et nendel puudel kulub suureks kasvamiseks oma sada aastat. „Hästi,“ vastanud marssal, „siis alusta juba täna.“

/​Malicorne:​/ Kui härra Malicorne ja preili Aure ei suvatse ise oma asju ajada, siis võib juhtuda, et neil tuleb pealt vaadata, kuidas nende asju ajavad teised.

/​Pozdnõšev:​/ Kui inimesed räägivad, et nad meeletusehoos oma tegusid ei mäleta, siis on see tühi jutt, vale. Mina mäletasin kõike ega unustanud hetkekski midagi. Mida rohkem ma oma meeletusele andusin, seda heledamini süttis minus põlema teadvuse valgus, mille juures mul ei võinud nägemata jääda kõik see, mida ma tegin. Iga hetk olin ma oma tegevusest teadlik. Ei või öelda, et ma oleksin ette teadnud, mis ma tegema hakkan, kuid sel silmapilgul, kui ma midagi tegin, ja näib, et isegi natuke varem, ma juba teadsin, mis ma teen — just nagu selleks, et oleks võimalik kahetseda, et võiksin endale hiljem öelda, et mul oli võimalik peatuda. Teadsin, et ma löön allapoole roideid ja et pistoda tungib sisse. Sel silmapilgul, kui ma seda tegin, teadsin ma, et teen midagi koledat, midagi säärast, mida ma kunagi pole teinud ja millel on hirmsad tagajärjed. Kuid see teadmine sähvatas ainult välguna ja teadmisele järgnes kohe ka tegu.

/​Nestor:​/ „Kui kahekordse jõuga ikka ühele ja samale uksele põrutada, siis alati läheb see lõpuks lahti. Või siis paotub naaberuks, mida polnud märgatudki, ja see on veelgi ilusam.“

/​…​/ kui Kristuse pruut palju lobiseb, siis ta ei kuule, kui Püha Vaim temaga räägib.

Kui mõnel inimesel on väga suur pää, siis igaüks kohe arvab, et küll see alles võib olla tark inimene. See võib õige olla ka, kuid võib juhtuda ka niiviisi, et mõni suure pääga poiss on tark küll, kuid oma tarkusega ei oska midagi teha, teine aga, kellel pää on palju väiksem, oskab oma tarkuseraasukesega talitada nii hästi, et rõõm vaadata, ja kõigil on hää meel.

Nii oli meil Vanalõokese koolis üks poiss, kel oli väga suur pää ja kes oli ilmatu tark. See oli seesama Juku Vanajuhani poeg Kuhi. Aga see teine poiss, kellest ka tuleb jutt, oli Jaan Kingsepa Aadu poeg Terakene.

Ei ole kunagi Vanalõokese koolis olnud nii tarka poissi, kui oli Juku Kuhi. Kui õpetaja ühe sõna küsis, siis ta kümme vastas, ja kui õpetaja küsis kümme sõna, siis ta vastas kakssada viiskümmend sõna. Kui õpetaja juhtus küsima veel rohkem, siis lõpuks õpetaja läks Jukuga tülli, sest kui Juku ei jätnud oma tarka seletamist järele, siis õpetaja küsis, kes on siin õpetaja, kas sina või mina.

Aga küll oli teadmisi sellel Jukul pääs, nii et maailm ümberringi oli valge. Kõik imestasid, kust see suur tarkus talle tuleb, aga Jaan Terakene, väga väikese pääga poiss, teadis rääkida, et Juku isa ostnud linnast vanakraami turult palju raamatuid, jahvatanud need jahuks ja söötnud poisile sisse, ja sellest see tarkus kõik olevat tulnudki. Kas see jutt oli õige, seda ei tea keegi, sest Juku ise ütles, et see õige ei olevat. Üks teine poiss teadis jälle rääkida, et Jukul olevat kodus õppimismasin. See masin olevat tehtud niiviisi, et olevat kokku pandud sügisene kapsategemismasin, triikraud, villakraasid ja kaljavaadi kraan. Need masinad olevat nii kavalasti kokku seatud ja ühendatud käiakiviga, millel rihm pääl, nii et kui Juku paneb pää masinasse ja ühe käega ajab käiakivi ringi, siis villakraasid käivad mööda Juku pääd, kisuvad rumaluse välja ja kaljavaadi kraani otsast jooksvat tarkus Jukule suhu. Seesugune õppimismasin käivat ringi iga päev, sest masin on kokku seatud niisugustest riistapuudest, mida talus harva vaja ja mis seepärast võivad vahepääl täita muid ülesandeid.

Juku ise ütles, et temal ei olevat õppimismasinat, tema ise olevat tark ja tema isa olevat ka tark. Ja kui hakkas kiitma iseennast ja oma tarku sugulasi, siis ei olnud sellel otsa ega äärt.

Juku käis koolis koos Jaan Terakesega. Selle Terakese pää, nagu juba paar korda öeldud, oli väga väike, ja kui kooliõpetaja temalt ühe sõna küsis, siis ta vastas mõnikord ühe sõna, mõnikord ei ühtegi. Ja kui kooliõpetaja küsis tema käest palju sõnu, siis Jaani silmad läksid kirjuks, ta pani käed kokku ja mõtles, et küll võib kooliõpetaja palju küsida.

Aga ega Jaan seepärast olnud mõni niisugune poiss, et ta õppida poleks tahtnud. Ta tahtis ka olla tark, aga pää oli väike. Kui Jukul olid pääs tarkuse jaoks valmis suured ruumid, siis Jaanil polnud ruumi su­gu­gi. /​…​/

/​— — —​/

/​…​/ Korra Jaan sai kokku ühe veel targema mehega kui Juku. See juhtus nimelt linnas tänavanurgal ja see tark mees oli kirjakandja, kes oli nii tark, et linnas polnud ühtegi kohta, kuhu ta ei oleks osanud minna. Jaan küsis sellelt mehelt nõu, et kui väikese pääga hakata õige kõvasti õppima, kas võib siis juhtuda seda, et pää läheks lõhki või sünniks mõnd muud viga. See tark mees ütles, et temal tema pikal eluajal on ka olnud tihti kõvu päämurdmisi, aga pää lõhki pole läinud. Seepärast Jaangi võivat julgesti õppida, sest tarkus on niisugune asi, mis hoolitseb pääs ise enda ruumi eest.

Jaan hakkas siis kõvasti õppima, ja mõne aja pärast ta nägi, et sel linna targal mehel oli täitsa õigus. Kui õpetaja küsis Jaanilt ühe sõna, siis Jaan juba oskas vastata kümme või koguni üksteistkümmend sõna. Ja varsti kõik märkasid, et Jaan ongi peaaegu niisama tark kui Juku. Hoopis nii tark veel ei olnud, aga varsti võis ta jõuda järele.

Juku märkas ka seda ja ta meel läks kadedaks. Ta katsus tõesti süüa raamatuid, aga üle ühe suutäie ei jõudnud. Ta tegi endale ka õppimismasina, just niisuguse, nagu teised lapsed rääkisid, kuid see õppimismasin kratsis küll kõvasti ta pääd, aga kaljavaadi kraanist tuli suhu paljast õhku.

/​…​/ kui mõni inimene /​…​/ kogemata märkab, et asub hullulaeval, kus nii reisijad kui meeskond on poole aruga, mida ta siis teeb, mida ta peab siis tegema? Kas olema edasi nagu teised, mängima hullu, põgenema, püüdma teistele aru pähe panna või lööma kõigele käega? Mida peab ta tegema, kui näeb, et ees on karid, mida kapten ei tea ega märka ja keegi ei võta kuulda tema, hullu, hoiatust, keegi ei anna laeva juhtimist temale üle? Võibolla on ainus, mida ta teha saaks, võtta salaja päästepaat ja sõuda eemale karide poole liikuvast laevast, väikese lootusega, et jõuab nii kindlamalt eluga randa kui laevahukku läbi tehes. Aga mis siis, kui ta leiab ka rannal ees samasugused hullud kui laevas? Mis siis, kui ta ei leia kuskilt ühtegi arukat inimest? Kas ta läheb siis uuesti hulluks, lihtsalt ei suuda olla ihuüksinda täie aruga? Või leiab ta võimaluse, kuidas olla hull hullude hulgas, hoides ometi tervet mõistust nagu kõige suuremat saladust, reetmata oma mõistust kellelegi? Lootuses, et ta ei ole siiski üksi, et on teisigi temasuguseid, kes hullude keskel elades peavad hullu mängima ja oma mõistust teiste eest varjama.

/​…​/ Asi on ju selles, et kõik need hullud, kelle keskel sa elad, peavad end täie aruga inimesteks. Sina aga saad mängida hullu nii, et ka nemad sind hulluks peavad, siis nad jätavad sind rahule, jätavad sind iseenda ja oma mõistusega üksi.

Kui näed tarka, kes leiab sinus vigu nagu aardeotsija varandusi ja laidab sind nende pärast, siis järgi teda! Teda järgides läheb kõik paremaks, mitte halvemaks.

Las ta manitseb, las ta noomib, las ta hoiab sind eemal vääritust. Ta on ju armas üllale ja vastik alatule.

Kui omad vitsad peksavad, siis pärast naerame paremini!

/​Erak:​/ /​…​/ kui sa oled pimeduses ja märkad kui tahes nõrka valguskiirt, siis pead sa selle poole liikuma ja mitte arutlema, kas sellel on mõtet või mitte. Võib-olla on see tõepoolest täiesti mõttetu. Kuid niisama pimedas istumisel ei ole ju päris kindlasti mingit mõtet.

/​Erak:​/ Kui tahad, võid sa teada saada, mis sinus kõige parem on, mõeldes, mida sa pakud sellele, mida sa oled hakanud armastama.

/​Frances:​/ „Kui õige põikaks orkaani eest kõrvale?“ arutas kapten endamisi. Muidugi, see oleks kõige mõistlikum nii laeva kui tema enda elu pärast. Aga ta mõtles oma reederitele: „Nemad ütleksid: „See reis läks kalliks maksma; küll oskasite sütt raisata!“ Mina vastaksin: „Tegin kahe tuhande miilise ringi, et halva ilma eest kõrvale põigata.“ „Pagana pihta,“ ütleksid nemad, „pidi see alles ilm olema!“ Mina vastaksin: „Teate, selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest ma põikasin kõrvale.“ “ Ja seepärast ta läkski otse, täiskäigul tormi…

Kultuuri omandamine, reintegratsioon, haridus pole õieti muud kui mineviku tagasivõitmine unustuselt /​…​/

Nii areneb inimene kahes suunas korraga: füüsiliselt kandub ta ajavoolus tulevikku, kultuuriline areng tähendab aga laskumist asjade ning ideede sügavama mineviku suunas. Iga inimene elab niisiis aja ning ajaloo polaarsuses. See polaarsus on igasuguse inimeksistentsi pingeväli, ning on väga tunnuslik, kumma pooluse, kas aja või ajaloo poole keegi tendeerib.

Ainult ajamõõtmelisel eksistentsil on unenäo loogika. See on finalismi, mitte kausalismi maailm. Unenäos ei kerki küsimust, mispärast esineb seal just see või too isik või seik: unenägu on magajale täis endastmõistetavusi ning ainus oluline aspekt on, mistarvis miski seal esineb, on ta hea või halb, ohutu või ohtlik, mida ta teeb või mida temaga teha annab. Ei ole küsimust „kust see tuli?“, finalistlikus maailmas ei pärita põhjuste järele, kultuuri elementegi väärtustab seal vaid nende eesmärk, otstarve. „Kui asi on niisugusena meieni jõudnud, siis tuleb ta niisugusena ka vastu võtta ja vaadata, mida temaga saab peale hakata,“ kõlab ajalise elu maksiim.

Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume me alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui nad paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja see teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?

Kunstiteosega tuleb käituda nagu tähtsa isandaga — tuleb tema ette seisma jääda ja oodata, et ta meile midagi ütleks.

Kupee lahtisest uksest nägin koridori akent, kus telefonitraadid — kuus peenikest musta juhet — kipuvad kõigest väest kõrgele taevasse trügima ega hooli välkkiiretest löökidest, mida postid neile järjepannu jagavad; aga kui kõik kuus olid võidukalt sööstmas ülemisse aknaäärde, rabas üks eriti kuri löök nad nii madalale maha nagu ei kunagi varem, ja neil tuli kõike uuesti otsast alustada.

Kuulsin õpetatud mehelt, et „Usaldusväärses raamatus“ on lugu sellest, kuidas püha prohvet istus koos usklike käskija Aliga ja sõi datleid. Prohvet nihutas söödud datlitest järele jäänud kivid vargsi ükshaaval Ali ees seisvasse kuhja. Kui datlid olid otsas, seisis Ali ees suur hunnik datlikive, prohveti ees polnud aga ühtegi. Prohvet lausus siis naljatades: „Ablast tuntakse kivikuhjast tema ees!“

„Veel aplam on see, kes sööb datleid koos kividega,“ vastas Ali.

kuus
miljardit inimest

kes ei hooli
sinust põrmugi

ei saa
ju eksida

Kõigil sajanditel on tõde, vaeseke, pidanud oma paradoksaalsuse pärast punastama, kuigi see ei ole üldse tema süü.

Kõik elu suuremad ja tähtsamad probleemid on mingis mõttes lahendamatud. Nad peavadki seda olema, sest nad väljendavad kõigile isereguleeruvatele süsteemidele paratamatult omast polaarsust. Neid ei saa iial lahendada, nendest saab vaid välja kasvada.

/​…​/ kõik mõisted, milles võtab end semiootiliselt kokku terve protsess, on defineerimisele allumatud; defineeritav on ainult see, millel pole ajalugu.

Kõntsa rookides ei saa ise puhtaks jääda — seda mõtet oli Fandorin küllalt sageli kuulnud, eriti seadusekaitsjatest praktikutelt. Kuid tema oli ammu selgeks saanud, et nii arutlevad inimesed, kel selle peenetundelise töö jaoks annet ei ole — kes on laisad, kes otsivad keeruliste küsimuste lahendamiseks lihtsaid võimalusi ja kellest tõelisi professionaale kunagi ei saa. Heal kojamehel on alati ees lumivalge põll, sest ta ei roobitse kõntsa neljakäpakil ja kätega, vaid tal on luud, labidas ja kühvel ning ta oskab neid õigesti kasutada.

KÄRBES

Raban peoga õhku. Kärbes peos.

„Näe, kärbes!“ näitan pojale, otsin sahtlist nõela ja torkan putukale kõhtu. Meenub lapsepõlv.

„Tõmbame nüüd tiiva ära,“ sosistan pojale. Tõmbangi.

Poeg rebib teise tiiva, seejärel süütame tiku ja kõrvetame kärbest elusal tulel.

„Põnev, eks ole?“ uurin pojalt.

Poeg noogutab. Tema silmad säravad.

„Issi, püüame veel kärbest. Teeme talle aia,“ palub poeg.

Raputan pead.

„Miks?“ tõmbub poja nägu nutule.

„Nii ei ole ilus teha,“ selgitan mina. „See on väga, väga inetu. Luba, et sina mitte kunagi nõnda ei tee.“

„Ei tee!“ lubab poiss.

Mina teda ei usu.

Laagris oli Šuhhovile mitmel korral meelde tulnud, kuidas varemalt külas söödi: kartuleid — terved pannitäied, putru — pajaviisi, ja veelgi varemalt liha — suurte käntsude kaupa. Ja piima logistati ka, et kas vats rebenegu. Aga ei oleks pidanud nõnda tegema, taipas Šuhhov laagris olles. Süüa tuleb nii, et ainult söömine oleks mõttes, nii nagu praegu, hammustad palukese, veeretad keele peal, lutsid põses — ja nii magus maitseb see nätske must leib!

LABORATOORNE TÖÖ NR. 2

Ma panin sõrme ukse vahele ja ütlesin pojale:

„Lükka kinni!“

„Ei lükka!“ vastas poeg ja naeris. „Sul on valus.“

„Las olla,“ ütlesin mina. „Issi on paha, tee issile haiget.“

„Ei tee!“ keeldus poeg.

„Tee ikka,“ palusin mina. „Issi joob viina, ei tule ööseks koju, lõugab laste peale ja on emmega ebaviisakas. Lükka uks kinni!“

Poeg raputas pead.

„Argpüks oled,“ ütlesin pojale. „Ise tahad veel mees olla. Kas saab kohe kinni lükatud!“

Poeg ei lükanud.

„Aga sa mu käest saad!“ ähvardasin poega. „Ma loen kolmeni, ja kui sa ust kinni ei viruta, siis… Üks, kaks, kolm!“

Poeg põrutas ukse kinni.

No on poisiraisk! Isal sõrm ukse vahel, aga tema lükkab kinni. Ja veel meelega. Aga ma talle andsin.

Hea veel, et sõrme vahelt ära sain.

laena kirvest
raskolnikov

see vana munn
tahab oma
kannelt tagasi

„Libahundis“ on komisjon iseäranis tahtnud tähendada väga õnnelikult ja tõsise luuletaja instinktiga leitud aine peale, mille käsitamine harilikust reaal-elu järeleaimamisest kõrgemal seisab, ja mis kirjanikule võimalikuks on teinud ühte külge rahva psühest, nimelt selle painajalikku, salapärastest võimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud osa selgitada /​…​/

​*

/​Sander:​/

/​…​/ „Pisuhänd“! Oi, wennas, see on hea — see on tore — see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud!

/​– – –​/

Pisuhänd! — See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!

Linnas on ikka nõnda, et kui tahad kuhugi saada, siis pead pöörduma, pead õigel ajal ja kohal pöörduma, sest muidu on sul tingimata midagi põiki ees. See pole see, mis maal. Seal on teisiti. Seal pole muud kui mine, astu toauksest välja ja hakka kohe minema, ikka otsekohe edasi, ehk olgu siis, et sa ise vabal soovil kuhugi pöördud. Tulevad sul vastu kraavid, neil on trummid peal või neist hüppad sa üle. Jõgedel on sillad või voogudel uued ja vanad tõkked, kõik aina selleks, et inimesed pääseksid otseteed edasi. Põldudel on peenrad kui nöörid ja läbi pääseb kartuli- ja rukkivagudestki. Rabaski on laugaste vahel seljandikud, kust inimesed teed leiavad, kui nad aga soovivad, ja mingu nad öösel või päeval, see on nende eneste asi. Ainult kui öösel, siis parem kuuvalgel, nõnda on parem. Aga mine katsu linnas! Siin pole see, mis maal; siin pead aina ümber nurga, aina pahemat või paremat, kui üldse tahad kuhugi.

LOENDAJA

Ühel mehel oli kohutavalt igav, aga tavalist tööd ta teha ei viitsinud. Mõtles siis endale välja ühe õige ebatavalise tegevuse. Tõsi küll, äärmiselt ebavajaliku, kuid ülimalt haarava. Ta hakkas eriti suurte koguste loendajaks.

Esimesel päeval otsustas mees üle lugeda puud metsas. Luges tunni ja teise ning tüki kolmandatki. Siis väsis, lõi käega ja kirjutas üles mingi umbkaudse arvu. Tulemus rahuldas teda täiesti.

Teisel päeval tahtis mees kindlaks teha, kui palju on tähti taevas. Kaks tundi luges täht-tähelt, järgmised kaks üle ühe ja lõpuks pani päris peast. Ning jäi tulemusega väga rahule.

Kolmandal päeval võttis mees nõuks üle lugeda kalad vees. Pärast mõnetunnist mõõtmist tuli tal mõttesse üks ilmatu suur arv. See näis küllalt tõenäoline ja saigi üles kirjutatud. Ning mees oli oma töö tagajärje üle õige uhke.

Neljandal päeval hakkas mees oma raha lugema. Luges tunni, teise ja seitsmendagi. Ei ta väsinud, ei pannud umbes, ei õgvendanud ega ümardanud. Hommikuks sai täpse summa kätte, kuid tulemus ei rõõmustanud teda.

Siit moraal: koos kogemustega kasvab kohusetunne.

/​Philon:​/ Loodusteadlased /​…​/ ei ole /​…​/ pidanud kunagi rahuldavaks seletada üksikut tagajärge üksiku põhjusega, millega ei saa seletada mitte midagi muud kui ainult seda tagajärge.

Loom /​…​/ õpib rituaalse käitumise süsteemis. Üleolek saavutatakse jõuga, mingite žestide sooritamise kiirusega, kuid mitte kunagi uue, vastasele ootamatu žesti leiutamisega. /​…​/ Looma käitumine on rituaalne, inimese käitumine püüab leiutada midagi uut, mis oleks tema vastastele ennustamatu. Inimese vaatepunktist on loomad rumalad, looma vaatenurgast on inimesed ebaausad (ei pea reeglitest kinni). Inimene näeb loomas rumalat inimest, loom inimeses ebaausat looma. /​…​/ Loomade suhtumist inimesesse võibki iseloomustada kui eemalehoidumist, püüet kontakte vältida. Loomadele inimese psüühikat omistades võiks seda ka põlguseks nimetada. Pigem aga on see instinktiivne püüd vältida ettearvamatuid situatsioone; midagi sellesarnast tunneb inimene, kohtudes hulluga.

/​…​/ lootes vältida sõda, oli ta lihtsalt jätnud vastamata tema pihta avatud tulele.

/​Saatan:​/ /​…​/ loov, geniaalsust jagav haigus, haigus, mis uhkelt ratsu seljas kapates kõik takistused ületab, julges joobumuses kaljult kaljule kihutab, on elule tuhat korda kallim kui jalgsi tatsav tervis. Eales pole ma midagi tobedamat kuulnud kui väide, et haigus vaid haiglast võib sigitada. Elu pole peps ja moraalist ei hooli ta tuhkagi. Ta haarab julge haigussaaduse, sööb, seedib selle ära, ja niipea kui ta selle omaks võtab, on see juba tervis.

Lopsakalt ja toretsevalt ehitud ballikülaliste keskel annab Wolandi rõhutatult hooletu riietus talle Peremehe rolli. Napoleoni mundri lihtsus keset luksuslikult ehitud õukonda kandis sama tähendust. Toretsev riietus näitab orienteeritust väljaspoolsele vaatepunktile. Wolandil puudub igasugune „väline“ vaatleja. Napoleon taotleb samasugust positsiooni, kuid veelgi keerulisemas variandis: Wolandil on tõepoolest ükskõik, kuidas ta välja näeb, Napoleon aga kujutab seda, kellel on ükskõik, kuidas ta välja näeb.

Lunastatuna yksinda elada ei saa, peab olema vähemalt yks teine või teisi. Raadiojaam, mis ainult saadab, on mõttetu. Ta peab võtma midagi vastu või tal peab olema vastuvõtjaid, olgu või yksainus.

LÜPSIKU SUUGA

Sa pole enam ammu lüps,
kuid siiski oled veidi lüpsik,
kui „Mis on õnn?“ sa küsid lüpsikult.

Ma ei ole filosoof. Ma ei usu mõistusesse nii palju, et suudaksin uskuda mis tahes süsteemi. Mind huvitab, kuidas käituda. Ja eriti, kuidas käituda siis, kui ei usuta ei Jumalasse ega mõistusesse.

/​Mari:​/ Ma ei pea endast lugu. Ma ei saa lugu pidada kellestki, kes minust lugu peab. Saan lugu pidada ainult sellest, kes minust lugu ei pea.

Jürist pean ma lugu, sest tema ei pea minust lugu.

Jaani ma põlgan, sest tema mind ei põlga.

Ainult põlgust väärib see, kes peab lugu nii põlgusväärsest inimesest nagu mina.

Ma ei saa armastada seda, keda ma põlgan.

Kuna ma Jürit armastan, ei saa ma uskuda, et tema mind armastab.

Millega ta saab seda tõestada?

Ma ei tea, kas sellel maailmal on mingi temast kõrgemal seisev mõte. Aga ma tean, et ma seda mõtet ei tea ja et mul on praegu võimatu seda teada saada. Ja mida tähendakski minu jaoks mõte, mis on väljaspool minu seisundit?

Ma ei tea, missugusena näeb mind maailm, kuid iseendale tundun ma otsekui poisike, kes mängib mererannal ja rõõmustab, kui leiab aeg-ajalt tavalisest siledama kivikese või kaunima merikarbi, samal ajal kui tõe suur ookean laiub minu ees avastamatuna.

„​/​…​/ Ma ei usu, et neis värssides oleks kübetki mõtet.“

/​— — —​/

„Kui neis pole mõtet,“ ütles Kuningas, „siis säästab see meid maailmatust tülinast, eks ole, sest me ei tarvitse vaeva näha sealt mõtte otsimisega. /​…​/​“

/​Tšapajev:​/ „​/​…​/ ma juhtusin kunagi tundma üht hiina kommunisti nimega Ze Zhuan. Tema nägi sageli üht unenägu — et ta on punane liblikas, kes lendleb rohukõrte keskel. Ja kui ta ärkas, ei suutnud ta kuidagi aru saada, kas näeb liblikas unes, et ta teeb revolutsioonitööd, või nägi põrandaalune und, milles ta hõljub lillede keskel. Nojah, ja kui see Ze Zhuan Mongoolias sabotaaži pärast arreteeriti, siis ta ülekuulamisel nii ütleski, et tegelikult on ta liblikas, kes näeb seda kõike unes. Kuna teda kuulas üle parun Jungern isiklikult, kes on suure arusaamisega mees, siis järgmine küsimus oli, et miks on see liblikas kommunistide poolt. Tema aga ütles, et liblikas pole üldsegi kommunistide poolt. Siis küsiti temalt, et miks liblikas sellisel juhul tegeleb õõnestustööga. Ja tema vastas, et kõik, millega inimesed tegelevad, on niivõrd jõle, et pole mingit vahet, kelle poolt sa oled.“

„Ja mis temaga juhtus?“

„Ei midagi. Ta pandi seina äärde ja äratati üles.“

Ma kahtlustan teid paljunemises

kahtlustan on veel
pehmelt öeldud

mul on asitõendid
faktid ja tunnistajad

ma mäletan täpselt
teid oli enne neli miljardit

ja nüüd kurat võtaks on
teid juba seitse miljardit

aga mind on ikka ainult üks
oleks mind tänaseks
ka kolm miljardit rohkem

ma ei möliseks siin praegu
mul oleks mingigi võimalus
mingi väike variant ikka oleks

aga seitse miljardit ühe
vastu on natuke liiga palju
see lihtsalt ei ole enam aus

/​Pond:​/ Ma olen alati pidanud Gahagani üpris ausaks meheks, /​…​/ kui ta just ei valeta selleks, et teisi lõbustada; ja see näitab pigem, et ta on mees, kes ei prostitueeri valetamise peent kunsti labase tarviduse nõuetele.

Ma olen alati soovinud, et arvutit oleks sama lihtne kasutada nagu telefoni; nüüd on mu soov täide läinud, sest ma ei saa enam ka telefoniga hakkama.

/​Pistorius:​/ /​…​/ ma pean alati ümbritsema end millegagi, mis tundub mulle kaunis ja püha, orelimuusika ja müsteerium, sümbol ja müüt, ma vajan seda ning ei taha sellest loobuda. See on minu nõrkus. /​…​/ Oleks üllam, oleks õigem, kui ma seisaksin lihtsalt saatuse käsutuses, ilma pretensioonideta. Kuid ma ei suuda seda, see on ainus, mida ma ei suuda. /​…​/ Ma olen sellest sageli unistanud, kuid ma ei suuda, mul hakkab selle ees hirm: ma ei suuda täiesti alasti ja ihuüksi seista, ka mina olen vaene ja vilets, kes vajab veidi soojust ja toitu ning vahetevahel tahaks tunda omasuguste lähedust. Kes tõepoolest ei ihka midagi muud peale oma saatuse, sellel ei ole omasuguseid; ta seisab täiesti üksi ja tema ümber on ainult kõle maailmaruum. Teate, see on Jeesus Ketsemani aias. On olnud märtreid, kes on lasknud end heal meelel risti lüüa, kuid ka nemad ei olnud kangelased, nad ei saanud vabaks, ka nemad soovisid midagi, mis oli neile armsaks saanud ning kodune, neil olid eeskujud, neil olid ideaalid. Kes ihkab veel vaid oma saatust, sellel ei ole eeskujusid ega ideaale, tal pole miski armas, miski ei lohuta teda! /​…​/ Inimesed nagu mina ja teie on üsna üksildased, kuid meil on veel seltsi üksteisest, meile pakub salajast hüvitust teadmine, et oleme teistsugused, tõstame mässu, ihkame midagi ebaharilikku! Kui keegi tahab minna lõpuni oma teed, tuleb ka sellest loobuda. Ta ei tohi ka tahta olla revolutsionäär, eeskuju teistele, märter.

MART NÜÜD TULEB

Mart nüüd tuleb materdades,
maanteed mööda paterdades,
tuleb tam-tam-tammikusta,
mäm-mäm-mäm-männikusta.

Mardil küüned kiira-kaara,
varbad villis viira-vaara,
tuleb tuppa tipa-tapa,
kargab kambri kipa-kapa.

Mart las tantsib tiritammi,
veereteleb virivammi,
laseb laulu liira-lõõra,
puhub pilli piira-põõra!

/​…​/ masin on kõlblik ainult siis, kui ta muutub sõltumatuks teadmisest, mis tema leiutamiseni on viinud.

Massid arvavad, et Jumala jõud ja ettenägelikkus ilmneb kõige selgemini niisugustes sündmustes, mis on erakordsed ja räägivad vastu nende harjunud arusaamale loodusest /​…​/ Nad arvavad tõepoolest, et Jumal on tegevuseta, seni kui loodus töötab oma harjunud korras /​…​/

Ma tahan oma arutluses jääda truuks silmanähtavusele, millest ma lähtusin. See silmanähtavus on absurd. /​…​/ Ei saa juttugi olla silmanähtavuse maskeerimisest, absurdi hävitamisest võrrandi ühe liikme väljajätmise teel. Tuleb otsusele jõuda, kas selles võib elada, või nõuab loogika, et ma pean selle kätte surema. /​…​/ Kõik muud seisukohad tähendavad absurdivaimu silmis absurdi peitmist ja vaimu taganemist sellest, mis ta on avastanud. /​…​/ See hüpe ei ole iseendast midagi kohutavat /​…​/ Oht peitub hoopis selles tabamatus hetkes, mis hüppele eelneb. Oskus püsida sel peadpööritaval mäeharjal — see on ausus, kõik muu on kõrvalehiilimine.

Ma toon talle näiteks kana, kes haudus välja pardipojad. Pardipojad aga niipea, kui olid jalad alla saanud, läksid vette ning kana, õnnetuke, kaagutas ainult. „Mida,“ ütlen ma, „kostad sa selle peale, tütreke?“ — „Mida,“ ütleb ta, „on mul selle peale kosta? Muidugi,“ ütleb ta, „on kanast kahju. Aga kas selle pärast, et kana jääb kaagutama,“ ütleb ta, „ei saagi pardipojad ujuma?“

Ma usun, et kui alati vaadeldakse taevast, siis saadakse lõpuks tiivad.

Ma vaatan kaugele ette, läbi paljude ajastute /​…​/ Pikkamööda ja märkamatult väheneb Päikese soojus, niisama pikkamööda ja märkamatult alaneb Maa temperatuur. Tuhandeid, sadu tuhandeid, miljoneid aastaid kaob igavikku. Saabub ja möödub uusi jääaegu. Päike aga soojendab üha vähem ja vähem, ajujää massid hõivavad järk-järgult üha laiemaid alasid, nihkuvad üha kaugemale lõunasse; lõpuks liituvad kõik mered ühtseks Jäämereks. Maa pealt kaob igasugune elu, seda võib leida ainult meresügavusest. Kuid temperatuuri langemine jätkub, jääkate kasvab, muutub pidevalt paksemaks, elusmaailma piirid ahenevad, sajand veereb sajandi järel mööda, ja jää jõuab põhjani. Kaovad viimsed jäljed elust, lumi matab kogu Maa. Mitte midagi, mille nimel me elasime, ei eksisteeri enam, kõigi meie pürgimuste viljad on hävinenud, jääkatte alla maetud. Maa on tardunud ning jätkab elutu jäämassina tiirlemist oma orbiidil iidses maailmaruumis. Taevas liigub tuhm punakas päikesekera; Kuu on kustunud, teda pole Maalt enam peaaegu üldse näha. Kuid virmalised mänglevad vist Maa jääkõrbete kohal edasi ja tähed siravad niisama rahulikult ja kutsuvalt nagu varemgi. Mõned on kustunud, kuid on ilmunud ka uusi. Nende ümber tiirlevad uued taevakehad uute elusmaailmadega, uute sihitute kannatustega. Niisugune on igaviku lõpmatu ringkäik, Looduse igavene rütm /​…​/

Me elame tuleviku peale: „homme“, „edaspidi“, „kui ma olen jalad alla saanud“, „aastatega saan targemaks“. See on haruldane ebajärjekindlus, sest lõpus on ju surm. Tuleb päev, kus inimene nendib või ütleb, et ta on kolmekümneaastane. Sellega ta kinnitab oma noorust. Aga samal ajal võtab ta positsiooni aja suhtes. Ta asetab end oma kohale. Ta saab aru, et ta on ühe kõvera teatavas punktis, ja tunnistab, et see kõver tuleb läbi käia. Ta kuulub ajale, ja hirmus, mis teda valdab, tunneb ta ära oma kõige kurjema vaenlase. Homme, ta soovis homset, ehkki kogu tema olemus oleks pidanud sellele vastu tõrkuma.

/​Gasõm:​/ Mees ei ütle aitäh, mees teeb aitäh.

Mees, kellel väimehe valikuga õnne on, leiab poja, kellel mitte, kaotab tütre.

/​…​/ meetodid sisaldavad metafüüsikat, endalegi märkamatult reedavad nad järeldusi, mida nad teesk­le­vad mitte ette teadvat.

Meie keelele võib vaadata kui vanale linnale: tänavakeste ja väljakute, vanade ja uute majade ning eri aegadest pärit juurdeehitustega majade labürindile, mida ümbritsevad paljud sirgete ja korrapäraste tänavate ning standardsete majadega uued eeslinnad.

/​…​/ meie kohus on vaestele head teha; ent kuna meie soosinguga kaasneb vaese inimese heaolu sõltuvus meie suuremeelsusest, mis teda ikkagi alandab, siis on meie kohus osasaajat säästa — käitumisega, mis kujutab meie heategu kas lihtsa kohusetäitmisena või ka tühise sõbrateenena, hoides niiviisi alal tema lugupidamist iseenda vastu.

Meie psüühikasse saabub igal hetkel sadu miljoneid aistinguid. Meie aju ei suuda neid kõiki töödelda, seepärast liigitab ta need signaalid vastavalt meie uskumuste süsteemile. Sellepärast leiamegi me alati tõendusi, mis meie uskumusi kinnitavad, ja märkame vaid harva vastupidiseid tõendeid.

Meie sport on transport!

Meie usk ei ole kindel, sest usk ei ole seda kunagi, usk ei tohi kunagi olla kindel asi.

Meie ülesanne siinilmas on illusioone luua, mitte neid lõhkuda.

me läksime üle mure
ja muri kohises
me lend’sime üle mure
ja muri mühises

me muremehed kõik! juhhei!
ei mureta olla saa! juhhei!
muri — see on meie leib! juhhei!
muremehed! taruiraraa!

MIDA TAIPAD, POEET

Mida taipad, poeet, tuleleekide väest sa,
tuld miks pelgad ja põgened leekide käest sa?

Tuli raua ja terase karmi on loonud,
ent ka kodude koldeisse soojuse toonud.

Maa ja ilma on päikene eluga täitnud,
tuli südameist ilma on põlema läitnud.

Elus tuleta soojust ja helgust ei oleks,
tuhaks kustunud hingedes selgust ei oleks.

Tule väeta me aiad ei haljendaks praegu,
poleks tuleta õite- ja küpsemisaegu.

Soojus huuled sul alati naerule paotab,
soojus hinge sul rõõmu ja ärevust laotab.

Hinges tuld kui sul pole, siis raske on luua,
südant kallile kingiks siis raske on tuua.

Luule tõeline alati sädemepild on,
hinges hõõguvast tulest ta alati kild on.

Luule südameis süttib ja südameid läidab,
kõrgi kallima põue ta armuga täidab.

Üksnes armunu teab, mida tähendab tuli.
Kaugeid südameid lembuseks lähendab tuli.

Mida taipad, poeet, tuleleekide väest sa,
tuld miks pelgad ja põgened leekide käest sa?

„Milleks peaks inimkond edasi elama?“ küsis /​… Pozdnõšev​/.

/​minategelane:​/ „Kuidas milleks? Meid ju muidu ei oleks.“

„Ja milleks peaksime me olema?“

„Kuidas milleks? Eks selleks, et elada.“

„Aga milleks elada? Kui pole mingit eesmärki, kui elu on meile ainult elu pärast antud, siis on Schopenhaueritel ja Hartmannidel kui ka kõigil budistidel täielik õigus. Kui aga elul on eesmärk, siis on selge, et elu peab lõppema, niipea kui see eesmärk on saavutatud. /​…​/ Pange tähele: kui inimkonna eesmärgiks on hüve, headus, armastus, nagu tahate; kui inimkonna eesmärk on see, mis prohvetid on kuulutanud, et kõik inimesed armastuses ühinevad, et piigid taotakse sirpideks ja nii edasi, — mis takistab siis sellele eesmärgile jõudmast? Kired takistavad. Kõigist kirgedest kõige tugevam ja tigedam ning visam on suguelu kirg, lihalik armastus, ja seepärast, kui kired hääbuvad, ka viimane, kõige tugevam nende hulgast — lihalik armastus —, siis on prohveti ennustus täide läinud, inimesed ühinevad, inimkonna eesmärk on saavutatud ja siis tal polegi mõtet edasi elada. Senikaua kui inimkond elab, seisab tema ees ideaal /​…​/ Selle ideaali poole on inimesed alati püüdnud ja püüavad. Aga vaadake, mis välja tuleb.

Tuleb välja, et sugueluline armastus on päästeventiil. Kui praegu elav inimsoo põlvkond pole eesmärgile jõudnud, siis ainult seepärast, et tal on kired, ja kõige tugevam neist on suguelu kirg. On aga suguelu kirg olemas, siis tuleb ka uus põlvkond, tähendab, on võimalus saavutada eesmärk järgmises põlvkonnas. Ei jõudnud seegi eesmärgile, tuleb jälle uus, ja nii edasi, senikaua kui eesmärk on saavutatud ja täitub prohvetlik ennustus — rahvad ühinevad. Mis sellest aga muidu välja tuleks? Kui oletada, et jumal oleks loonud inimesed teatud eesmärgi saavutamiseks, ja kui ta oleks loonud nad kas surelikkudena, kuid ilma suguelu kireta, või surematutena. Kui nad oleksid olnud surelikud, kuid ilma suguelu kireta, mis siis välja oleks tulnud? Eks see, et nad oleksid elanud eesmärki saavutamata ja oleksid surnud; aga et eesmärki saavutada, oleks jumal pidanud looma uued inimesed. Kui nad oleksid olnud surematud, siis oletame /​…​/, et nad paljude aastatuhandete järel jõuaksid eesmärgile; aga milleks neid siis veel vaja on? Just nii, nagu on, on kõige parem … /​…​/​“

/​Sibyl:​/ Mind piinab see, et minu käitumine, kogu mu elu nii täielikult sõltub üksnes minu otsustusest, minust endast … Vahel tekib mul sellest … peadpööritav hirm … /​…​/ taevas on tõesti tühi, me teame seda, aga me ei harju sellega. Võimatu on harjuda mõttega, et meie tegevusel puudub mõte … et voorus ja pahe sigitavad juhuslikult heategusid või katku … Jumal on alati, alati tumm … Oma soovide tuiskliivale peame rajama hea ja halva alusmüüre … Keegi ei tule meid juhtima …

Mis mõtteid liigub su peas,
ajurakkude seas?

/​Liivamäe eit:​/ /​…​/ mis see nüüd inimesele teeb, kui ta saksa ees mütsi peast ära võtab, eks pärast pane jälle pähe.

Mis te siis mõtlete … kas vabadus on see, et ma võin teha kõike, mida ma tahan. Ei! Vabadus on see, et ma ei pea tegema seda, mida ma ei taha.

Mis õnneajad need olid! Milline vabadus! Kui palju lootust! Lugematuid illusioone! Nüüd olid need otsas! Ta oli nad oma hingeseikluste peale ära kulutanud, kõigil kolmel elujärgul — neitsipõlves, abielus ja armastuses —, oli neid eluaeg aina pillanud nagu rändur, kes jätab igasse teeäärsesse võõrastemajja osakese oma varast.

Mitte see ei ole juht, kes käske annab, vaid see, kellelt käske oodatakse.

Mitte see ei ole müstiline, kuidas maailm on, vaid see, et ta on.

Monarhiaajastul tipnes kriminaalkaristusõigus kuningatapja keha lõikumisega lõpmata väikesteks osadeks — see oli kõige tugevama võimu demonstratiivne eneseavaldus kõige suurema kurjategija keha kallal, kelle täielik hävitamine tõi täies hiilguses ilmsiks kogu tõe kuriteo kohta. Tänapäeval seevastu oleks karistamise ideaalseks eesmärgiks piiritu distsipliin — ülekuulamine, mis iial ei lõpe; uurimine, mis jätkub piiramatult aina detailsemas ja analüütilisemas vaatluses; kohtuosus, mis ühtlasi tähendaks, et kord avatud toimikut enam kunagi ei suleta; karistuse kalkuleeritud leebus, mis põimuks raevukalt uudishimuliku eksamineeriva uurimisega; kohtumenetlus, mis tähendaks, et lakkamatult mõõdetakse kõrvalekallet kättesaamatust normist, ning et samal ajal leiab aset asümptootiline liikumine, mis sunnib normi lõputult tõusma. Avalikus hukkamises jõudis loogilise lõpuni kohtumenetlus, mida juhtis Inkvisitsioon. Seevastu indiviidide „vaatluse alla võtmine“ jätkab loomulikul viisil õigusemõistmist, mille on hõivanud distsiplinaarsed meetodid ja eksamineeriva uurimise protseduurid. Kas on siis midagi üllatavat selles, et modernseks karistamisvahendiks on saanud kambervangla koos oma range ajakavaga, kohustusliku tööga, järelvalve- ja hindamisinstantsidega, normaalsuseõpetajatega, kes jätkavad ja mitmekesistavad kohtuniku funktsioone? Ja mis seal imestada, kui vangla sarnaneb tehaste, koolide, kasarmute ja haiglatega, mis omakorda sarnanevad kõik vanglaga?

/​Athos:​/ Mu armas /​…​/, mina ratsutan siis, kui mul on hobune, muidu käin ma jala.

Mul on jaapanlasest sõber, zen-budist, kellega olen pidanud pikki sõbralikke diskussioone. Ma ütlesin talle, et usun Buddha ajaloolist tõepära. Uskusin ja usun, et kahe tuhande viiesaja aasta eest elas Nepaali prints nimega Siddharta või Gautama, kellest sai buddha, see tähendab Ärganu, Kirgastunu /​…​/

Vaidlesin selle sõbraga, kes on budist (mina pole kindel, kas ma olen kristlane, aga olen kindel, et ma ei ole budist), ja ütlesin talle: «Miks mitte uskuda prints Siddhartasse, kes sündis Kapilavastus viissada aastat enne kristlikku aega?» Sõber vastas: «Sest sellel pole mingit tähtsust; tähtis on uskuda Õpetust.» Ta lisas — arvan, et ilmutades rohkem leidlikkust kui väljendades tõde —, et uskuda Buddha ajaloolist olemasolu või tunda selle vastu huvi oleks midagi sarnast kui ajada matemaatika õppimine segi Pythagorase või Newtoni eluloo uurimisega.

/​…​/ mul õnnestus vähese leidlikkuse ja hea hulga õnne abil ilma suurema madinata ja enne loo avalikuks tulekut /​jaht-​/klubi murest vabastada. Prominentide eestseisus soovis mulle tänutäheks midagi erilist kinkida. Nad teadsid, et minu šansid vastuvõtukomitee sõelale jääda on sama suured kui põrsal paradiisi pääseda. Järgmisel koosolekul võtsid nad vastu põhikirja parandusettepaneku, mis lubas erandkorras välja anda auliikme staatust, mis on liikmemaksust vaba ja mille määrab nõukogu. Minu kandidatuur seati üles, toimus hääletus ja ettepanek võeti vastu. Järgmiseks päevakorrapunktiks oli äsja vastu võetud põhikirjaparanduse tühistamine.

Mõistlik inimene kohaneb maailmaga, ebamõistlik püüab kangekaelselt kohandada maailma iseendaga. Seepärast sõltub igasugune progress ebamõistlikest inimestest.

Mõnedele inimestele (nende seast, kes hilja on omandanud kirjakeele) on šabloonne kõnepruuk omaette saavutus. Säärane inimene naudib oma oskust lükkida üksteise järele siledaid fraase, et tuleks välja täpselt nagu ajalehes. Olen tundnud midagi taolist välismaale sattudes, kui mul tuli rääkida keeli, mida ma hästi ei osanud. Sorav, grammatiliselt õige jutt on juba iseendast edu tunnus.

/​Remark: näitlejad …​/ mängigu nii, nagu teaksid nad, mis neid ootab, kui nad nii ei mängi /​…​/!

Nagu mu onu Kustase poeg Karla, kes juba mitu aastat on Prasiilias, kirjutab, kus tema ei tegevat seal mingisugust tööd, muudkui magab päevad läbi sooja päikese all ja kui kõht tühjaks läheb, et siis muudkui võta poest, et keegi ei keela. Aga nii pidavat võtma, et keegi ei näeks, muidu olevat nisuke seadus, et kui keegi näeb, kui teine salaja võtab, et siis pandavat vangi.

Nagu vägev kalju ei kõigu tormi käes, nii ei kõiguta tarku ei kiitused ega laitused.

Nagu sügav järv on puhas ja läbipaistev, nii on puhtad Seadmust kuulnud targad.

Üllaste inimeste tee ei sõltu tingimusist. Üllad ei lobise isegi siis, kui vaevlevad soovide käes. Riivaku neid õnn või õnnetus, targad ei näita seda välja.

Narkissos armus oma peegelpildisse, pidades seda kellekski teiseks.

Jüri armus Mari kujutlusse Jürist, pidades seda iseendaks.

Mari ei tohi surra, sest siis kaotab Jüri iseenda.

Jüri on armukade, kui Mari peeglis paistab kujutlus mõnest teisest.

Mari on enda arvates moonutav peegel.

Mari peab ennast moonutama, et iseendale moonutamatult ilmuda.

Et ennast moonutamatult näha, laseb Mari Jüril moonutada oma moonutatud kuju Jüri moonutavas peeglis.

Ta loodab, et Jüri moonutus tema moonutisest võib anda temast moonutamata pildi, ilma et ta ise peaks end moonutama.

Need inimesed, kel on kaarnakivi, need seletavad, et nad on kaarnakivi leidnud kogemata teiste kivikeste hulgast, aga veel parem on, kui saad selle kivi kaarna enda käest. Siis on kindel, et on kõige paremat sorti kaarnakivi, leitud kaarnakivi mõnikord võib olla rikkis ega tööta enam hästi ja jätab inimese hätta. Nii läind aastal Mihklihansu rätsep, kel ka on juba isast päritud kaarnakivi, tahtis korra näidata, et ta oskab ka lennata oma kivi abil. Ja ta lendaski üles, kuid kivi oli rikkis ja rätsep ei saand kuidagi enam õhust alla. Lendas kogu päeva õhus, ja mida kergemaks läks kõht, seda kõrgemale veel tõusis. Viimaks Tuuleveski talu karjapoiss, osav vibulaskja, laskis talle noolega köie otsa kätte, millega siis rätsep õhust alla tõmmati. Sestsaadik rätsep ei lenda enam millalgi, aina õmbleb.

Nii hea on, kui /​… hinges​/ midagi pakitseb ja täitmist ootab: see sünnitab igatsusi, äratab tahtmisi. On aga kõik täidetud, siis tunned, et kõige täitmine — on põhjani tühjendamine. See tundmus võib ääretuks saada: tuhandest küljest sirutad käed välja, aga igalt poolt haigutab sulle tühjus vastu.

„Noh nii, oletame nüüd, et te saate noodaga kuuskümmend kolm kilo kala. Selle kirjutame siia. Mitmeks osaks see hulk siis tuleb jagada?“

Taavetti laskub küünarnukkidele toetudes lauale röötsakile, sorkab piibupitsiga paberit ja uurib:

„Miks sa sihukese konksu tegid?“

„See on jagamismärk.“

„Jagamismärk — mis see on, misjaoks see on?“

„Lihtsalt selguse pärast. Noh, mitmeks osaks tuleb jagada?“

„Noh, sedap et, sedap et — praegu on sedasi, et meid on neli talu paadiseltsis.“

„Niisiis jagame nelja ossa. Number neli siia jagamismärgi taha. Nii. Ja nüüd: neli läheb kuude —“

„Kuis nii, kuude? Siin on ju kuuskümmend kolm.“

„Ära kibele, küll kohe selgub.“

„Mismoodi ta selgub, kui sa ütled kuus, olgugi et siin on kuuskümmend kolm?“

„Vaata: neli läheb kuude üks kord, üks kord neli on neli —“

„Mis sa ometi — nüüd hakkasid korrutama! Me pidime ju jagamist õppima.“

„See ongi jagamine.“

„Noneh, aga miks sa siis korrutad?“

„See käib jagamise juurde.“

„See on küll üks imelugu. Mispärast teda siis jagamiseks kutsutakse, kui ta on hoopis korrutamine?“

„Jagamise juures on veel muudki. Neli siia kuue alla ja joon alla, ja siis: kuuest neli maha on —“

„Kuulen'd, kuule ometi! Nüüd hakkad sa hoopis maha arvama! Ära narri, näita nüüd ikka õiget jagamist.“

näed väärikat
mõtle
    kas olen samasugune
näed vääritut
    jälgi iseennast

/​Frodole​…​/ näis, nagu oleks ta läbi astunud kõrgest aknast, mis avaneb kadunud maailma. Selles säras valgus, millele tema keeles polnud nime. Kõik, mida ta nägi, oli kaunikujuline, ja näis, nagu oleksid need puhtalõikelised kujud välja mõeldud ja joonistatud samal hetkel, kui ta silmad avas, ning ometi iidsed, nagu oleksid nad siin igavesti seisnud. Ta ei näinud muid värve kui need, mida ta tundis, kuldset ja valget ja rohelist ja sinist, kuid kõik need värvid olid värsked ja teravad, otsekui oleks ta neid sel silmapilgul esimest korda märganud ning andnud neile uued ja imelised nimed.

/​Robert:​/ /​…​/ ole ise ilus ja suur, ole haruldane, siis saab ka ilm ja elu selleks.

Olge innukad ja erksad nagu kergelt piitsaga riivatud puhastverd ratsud.

Oli imevaikne, sulale kiskuv talveilm, aeglaselt langes laiu-laiu /​…​/ lumehelbeid; need olid just sellised helbed, et kui vaatad õues olles otse üles, siis tekib tunne, nagu hakkaksid sa ka ise tasa ülespoole tõusma — taevas imeb su hellalt endasse. Ja õu oli väga brueghellik. Väike must puudel, kelle elus oli see lumi vist esimene, seisis liikumatult, üks käpp üles tõstetud, ja vaatas samuti tahapoole. Pisitüdruk erkpunase mütsiga — arvatavasti selle koera noor perenaine — oli teda nähtavasti kutsunud ja ootas. Tüdruk oli tardunud, küpsis ettesirutatud käes. Ning veel oli õuel ka üks pisut eakam naine, küllap tüdruku ema, kes oli just avamas vihmavarju; aga miski takistas vihmavarjul avanemast ning naine uuris liikumatult, üks samm just lõpetatud ja teine alustamata, mis selle vihmavarjuga küll lahti on. Ning lumistel puudel oli leevikesi, suur parv punarindseid linde, kes samuti miskipärast nagu mingil salakokkuleppel liikumatult puudel rippusid; nad isegi ei siutsunud. See oli imeline ajaseisak. Stoppkaader. /​…​/ Jumal on tõstnud sõrme suule; me kõik seisame liikumatult, nagu pildistataks meid, ja sel hetkel on kõik võrdtähtis.

/​Tolik:​/ Oli kord üks pioneerilaager. Selle peakorpuse ühe seina peale oli joonistatud igasuguseid loomi ja üks neist oli trummiga must jänes. Miskipärast oli talle käppadesse löödud kaks naela. Ükskord läks temast mööda üks tüdruk — lõunasöögilt vaiksele tunnile — ja tal hakkas jänesest kahju. Ta astus lähemale ja tõmbas naelad välja. Ja korraga tundus talle, et jänes vaatab talle otsa, nagu oleks ta elus. Kuid tüdruk mõtles, et talle ainult tundub niimoodi, ning läks tuppa. Algas vaikne tund. Ja kõik laagris olijad jäid silmapilk magama. Nad nägid unes, et vaikne tund sai läbi, et nad ärkasid üles ja läksid oodet sööma. Pärast hakkasid nad kõik justkui tegema kõike nagu tavaliselt — mängisid pinksi, lugesid ja nii edasi. Kuid nad nägid seda kõike vaid unes. Vahetus lõppes ja nad sõitsid koju. Hiljem kasvasid nad kõik suureks, lõpetasid kooli, abiellusid ja hakkasid tööl käima ning lapsi kasvatama. Aga tegelikult nad lihtsalt magasid pioneerilaagri tubades. Ja must jänes tagus kogu aeg oma trummi.

Oli neid /​naksikesi​/ punaseid ja poolpunaseid, siniseid ja siiruviirulisi, rohelisi ja roostekarva, musti ja muuvärvilisi.

Omad peksad vitsavad!

Omaenda väärituse tundmine ja trooni hiilgus ei ole mind mu ujeduses siiski nii araks teinud, et soosing, mida kõigearmulisem monarh ühetaolise suuremeelsusega jagab kõigile oma alamatele, lakkaks sisendamast mulle lootust, et minu julgus ei kohta ebasõbralikku pilku.

​*

/​…​/ kaalulangust võib tõsta oluliselt /​…​/

… omakasupüüdlikkus kasutab Jumalat ära ja tunneb mõnu maailmast /​…​/ armastus toimib vastupidi.

Omal ajal Põhjas elades /​…​/ töötasin ma sõna otseses mõttes provintslikus teatris, kus mängisid väga keskpärased näitlejad. Lavastasime üpris keskpärast näidendit. Üks näitleja, vana mees, võttis proovidele tulles alati koera kaasa. Proovi lõppedes viis ta peni iga kord puhvetisse, kostitas teda seal mõne maiuspalaga. Proovi keskel istus koer peremehe tooli all valvel ja ootas. Niipea kui proov sai läbi, ronis loom tooli alt välja, ilmus lavale. Millest ta taipas, et proov on lõppenud? Nähtavasti sellest, et inimesed enam ei rääkinud võltsi näitlejahäälega, läksid üle harilikule igapäevasele kõnemaneerile. Juhtus nii, et meie kolkalinna sattus (mitte omal soovil) üks tõepoolest andekas näitleja, ütleme, et tema nimi oli A. Ta võeti teatrisse tööle ja talle anti osa minu lavastuses. Algas proov. Ja mis juhtus? Vaevalt sai A. suu avada, kui koer ilmus lavale. Näete /…/, kuidas tuleb töötada — nii, et peni ilmuks lagedale.

Oma näo kaitseks kord vaja on kilbina maske
Kanda, kord võtta neid eest, kinni ei kasvaks et nahk.

On olemas teatud liik daame, kellega Fritz Brenneril polnud oma elu jooksul iialgi tegemist olnud. Madame Page kuulus sellesse liiki.

Paeluv paleus paelussi pealuus.

/​d'Artagnan:​/ /​…​/ palun teid, monsenjöör, avage uks ja suvatsege hästi meelde jätta, et kui teete vähimatki katset põgeneda või appi hüüda, siis ei tohi te meie peale pahandada, kui me väga ebahariliku olukorra tõttu tarvitusele võtame kõige äärmisemad abinõud.

Parem on lasta rumalusel puhtal kujul teoks saada kui tahta teda mõningase mõistlikkusega parandada. Mõistus kaotab oma jõu, kui ta rumalusega seguneb, rumalus aga oma naturaalsuse, millega ta tihti läbi lööb.

Piisk olen, kuid sündinud pole ma selleks,
et hetkega kõrbenud mulda ma vaoksin,
et upuksin tolmus, et päikese lõõsas
koos aoga kui kaste ma jäljetult kaoksin.

Piisk olen, mis pudenend lootuse pilvist,
mus kevade päikese helendab valgust.
Ma talvise tolmu kõik pungadelt pesen
ja kuulutan õitsemisajastu algust.

/​härra Maurus:​/ /​…​/ piksega peab ettevaatlik olema, tema võib tappa. Pikne tapab väga kergesti ja mitte kunagi õigel ajal.

Pilt pisitüdrukul valmis on linnust. Nüüd sõnab autor,
uurides teost: „Ei lind tea ise, kes tema teind!“

/​…​/ pole õige, et kõik ilmutab Jumalat, ja pole ka õige, et kõik peidab Jumalat. Aga on õige nii see, et ta peidab end nende eest, kes teda proovile panevad, kui ka see, et ta ilmutab end nendele, kes teda otsivad /​…​/

Pollákovics seati seisma klaasjalgadega taburetile ja lasti temast elektrivool läbi, mille peale Pollákovicsist kargasid sädemed välja ja tema juuksed tõusid püsti. Müller seletas, et Pollákovics kui inimkeha on hea juht. Pollákovics seisis taburetil vaguralt ja hardalt, nagu heale juhile sobib, ja hingepõhjas välgatas tal /​…​/ uduselt rõõmus lootus, et Müller parandab nüüd tingimata ta kolm miinuse neljaks — ta ei või ju olla halb õpilane, näe, kui ilusasti ta elektrivoolu juhib —, tal on niisugune ähmane tunne, et kes ei taipa füüsikat, sellest ei lähe läbi ka elektrivool /​…​/

/​kohtunik:​/ Preili Myers, pole parata, sellisel viisil kaardipanek on pettus. Kaarte peab mõistma. On olemas küll mitmesuguseid teooriaid, kuid mitte iialgi, pidage seda meeles, mitte iialgi ei tähenda pada kümme reisi. Te maksate viiskümmend naela trahvi nagu need, kes võltsivad toiduaineid või müüvad alaväärtuslikku kaupa.

Professionaal /…/, nagu mina seda sõna mõistan, tähistab isikut, kes on suuteline raha eest kordama ühtesid ja samu liigutusi. /​…​/

/​— — —​/

/​…​/ maailm on praeguseks juba liiga keeruline, et elada temas üldse ilma professionaalide abita. Ometi on see ohtlik, sest iga professionaali võib lõppkokkuvõttes asendada masin.

/​— — —​/

On täiesti ükskõik /​…​/, kas inimeste üle võtavad võimu masinad või professionaalid, keda on õpetatud mõtlema ja käituma nagu masinad. Kui arveametnikule või pangatellerile on täpselt ette kirjutatud absoluutselt kõik tema argitöös võimalikud protseduurilised käigud ning viimse kriipsuni sätestatud kriteeriumid, mille alusel ta peab nende vahel otsustama, siis ta ju ongi juba masin. /​…​/

/​— — —​/

/​…​/ on ainult aja küsimus, millal nad käigust maha võetakse. /​…​/ Sest nende masinate tootmine on tülikas ja võtab üle kahekümne aasta aega, samuti nõuavad nad hulgaliselt keerulisi kütuseid pizzast antidepressantideni, igasugustes moe​boutique​'ides müüdavaid hirmkalleid, kuid pidevat väljavahetamist nõudvaid perifeeriaseadmeid, samuti mitmesugust tehnohooldust ööklubidest perekonnanõuandlateni. Ometi kasutatakse neid enamasti vaid äärmiselt lihtsate ülesannete täitmiseks, millega saaks palju paremini hakkama ööpäevas vaid natuke elektrit vajav ja rahulikult nurgas sumisev masin.

Prohvetid on nii harva kuulsad omal maal sellepärast, et nad ületavad oma kaasaegsete kogemuse ja kujutluse piirid. Tunnustuse leiavad nad alles siis, kui nende nägemust on kinnitanud kogemus — see tähendab, siis, kui nende ettenägelikkusest pole enam mingit kasu.

PROOIMION

Aastad, mis üksteise kannul mööda läinud ootajast,
polegi olnud kuigi kitsid, kui ta vaeb neid kõiki nüüd,
kus ta oodand kahtlemata aega jao on suurema
ühte aastat, ühte päeva, mille kink on hirmus suur.
Nüüd see kink, mis varsti käes on, väiksem näib, kui enne näis —
hoopis näib, et kätte saadud juba ju ongi suurem kink.
Kaunim oodatust on hakand tõesti näima ooteaeg!
Hirm on tekkind, kuigi enne lausa kartmatult ta meel
kandis rõõmsat aimu endas, mõeldes mingit laia merd,
mille lainetesse kaob kord kõik, mis möödund, kõik, mis ees.
Enam ta merd ei suuda mõelda — nüüd, kus seda ta kuulda võiks.
Enam ta juurde mingit kinki küll ei ihka saadule —
ent ta ootajaks on loodud, hilja on tal muuta end.

Pärast loo ärakuulamist vangutas ema ainult pead, isa aga ei suutnud otsustada, kas ta peaks kõigepealt lastega riidlema ja siis naerma, või oleks parem, kui ta kõigepealt ära naeraks ja alles siis riidleks.

Pärast poja ja mehe nii kiiresti teineteisele järgnenud surma tundis /​… vana krahvinna Rostova​/ end kogemata siia maailma unustatud olendina, kel pole mingit eesmärki ega mõtet. Ta sõi, jõi, magas, oli ärkvel, kuid ta ei elanud. Elu ei andnud talle mingeid muljeid. Ta ei vajanud elult midagi peale rahu, ja seda rahu võis ta leida alles surmas. Aga kuni surm veel ei tulnud, pidi ta elama, s. t. kasutama oma aega, oma elujõudu. Tema juures oli ülimal määral märgatav see, mida võib tähele panna väga väikeste laste ja väga vanade inimeste juures. Tema elus ei olnud näha mingit välist sihti, oli ilmne ainult vajadus oma mitmesugustele kalduvustele ja võimetele tööd anda. Tal oli vaja süüa, magada, mõelda, rääkida, nutta, töötada, vihastada jne. ainult sellepärast, et tal oli magu, oli peaaju, olid lihased, närvid ja maks. Ta tegi kõike, ilma et seda oleks väljastpoolt miski esile kutsunud, mitte nii, nagu teevad täies elujõus inimesed, et sihi tagant, mida nad taotlevad, ei ole märgata teist — oma jõudude rakendamise sihti. Ta rääkis ainult sellepärast, et tal oli füüsiline vajadus kopsu ja keelt tööle panna. Ta nuttis nagu laps, sest et tal oli tarvidus nina nuusata, jne. See, mis täies jõus inimestele on sihiks, oli temale ilmselt ettekäändeks.

Hommikuti näiteks, eriti kui ta oli eelmisel päeval midagi rasvast söönud, tekkis tal vajadus vihastada, ja siis valis ta kõige lähema ettekäände: Belova kurtuse.

Ta hakkas temale teisest toaotsast tasakesi midagi rääkima.

„Täna on vist soojem, mu armas,“ rääkis ta sosinal. Ja kui Belova vastas: „Jah, jõudsid kohale,“ torises ta vihaselt: „Jumal küll, kui kurt ja rumal!“

Teiseks ettekäändeks oli ninatubakas, mis talle näis kord kuiv, kord niiske, kord halvasti peenendatud olevat. Pärast neid ärritusi valgus sapp ta näos laiali, ja tema toatüdrukud teadsid kindlate tundemärkide järgi, millal Belova jälle kurt on ja tubakas niiskeks muutub ja millal nägu kollaseks läheb. Niisama nagu tal oli tarvis lasta sapil töötada, nii oli tal tarvis mõnikord lasta töötada järelejäänud mõtlemisvõimel, ja selleks andis võimalust pasjanss. Kui oli tarvis nutta, siis oli ettekäändeks kadunud krahv. Kui oli tarvis rahutust tunda, siis oli ettekäändeks Nikolai ja tema tervis; kui oli tarvis mürgiselt rääkida, siis oli ettekäändeks krahvinna Marja. Kui oli tarvis hääleorganile tööd anda — seda juhtus enamasti kella seitsme ajal, pärast seedimispuhkust pimedas toas —, siis oli ettekäändeks ikka samade lugude jutustamine ikka samadele kuulajatele.

QÄQIQ QAQQA QAHAHAQ

Qäqiq qaqqa qahahaq.
Qaqa quqq qehi qiiq qa qääq.
Qühihiq: qaq Qaqaq-Qiquq qõi Qea-Qeehuq?
Qei qiqquq, qei qõqquq.

/​Giustiniani:​/ Rahvas ei tähenda midagi. Vajaduse korral karjub, mida talle ette karjutakse. Rahvas on nagu härg, keda talutatakse tapale, silmad kinni seotud. Ta järgneb alandlikult oma ajajale. Alles kui ta vere lõhna tunneb, ajab ta sõõrmed puhevile ja püüab tõrkuda, aga siis on juba liiga hilja.

/​d'Artagnan:​/ Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. „Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud,“ ütlevad nad, ja neil on alati õigus.

Selle raha eest saab igasuguseid toite, magusaid ja soolaseid, lihasid ja vorste, silku ja kilu, rasvaheeringaid ja peenleiba, kanamune ja seasinki, rasva ja mett, õunasuppi ja kohupiima — kõike, kõike, mida aga kunagi tahad.

Sel päeval tehti linnas tööluuse 80000 töötundi, oli 50000 praagitegemise juhtumit, tänavatelt korjati üles 2000 end maani täis joonud kodanikku, pandi toime 8000 huligaansust ja 400 korterivargust, leidis aset 10 röövkallaletungi, mis ei läinud ilma tapmiste ja raskete kehavigastusteta, tehti 800 aborti, mõisteti 2000 kodanikule lühema- või pikemaajaline karistus, võeti altkäemaksu 20000 korral, peeti 10000 partei- ja komsomolikõnet … Lühidalt öeldes: oli nõukogude elu tavaline täisväärtuslik päev, tulvil rõõmu ja muret, edu ja äpardusi, leide ja kaotusi.

Seoses õiguslike institutsioonide kirjapanekuga tekkis mul kord mõnede Labradori poolsaare naskapiindiaanlastega pikk vestlus, milles ma neile püüdsin selgeks teha vande ideed.

„Kui sa nüüd tahaksid, et sind mõnes vaidlusaluses ja tähtsas asjas usutaks,“ ütlesin ma, „ja kui sinu sõnadest sõltub teiste inimeste saatus, kuidas kinnitaksid sa nende oma sõnade tõepära?“

„Kinnitama, mis see tähendab?“

Seletasin selle ära.

Vastuseks oli koosolevate vanameeste halvakspanev naer. „Sa ei saanud meist aru,“ tähendas lõpuks üks nendest. „Kui midagi pidulikult küsitakse, siis vastatakse. Kõik, mis on öelda, sisaldub sõnades. See on tõde. Midagi muud ei ole.“

​*

Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: „Sa ei tohi valet vanduda!“ ja „Issandale antud vandeid tuleb pidada!“ Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse /​…​/. Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle, see on kurjast.

Siirus igaühe vastu on nõrkus, orjameelsus, isegi hüsteeria tundemärk.

Kuigi normaalne inimene peab olema suuteline siiruseks, peab ta ka teadma, kus, millal ja mis eesmärgil on tarvis siiras olla.

Siit-sealt kajas turtsatusi. Vello klassis ei teadnud veel kõik õpilased, et rumala lõõpimise üle pole sünnis naerda. Täpsemalt öeldes, nad teadsid küll, kuid ei osanud seda teadmist veel rakendada.

Silm, millega mina näen Jumalat, on seesama silm, millega Jumal näeb mind.

/​Skisofreenik:​/ Sotsiaalse indiviidi omadusi /​…​/ saab jagada positiivseteks ja negatiivseteks. Esimest liiki on näiteks tarkus, teist liiki on lollus. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et esimesi ei saa pidada teiste puudumiseks ja teisi esimeste puudumiseks. Tarkus ei ole lolluse puudumine, lollus ei ole tarkuse puudumine. See ei ole vastuolus sellega, et need omadused hakkavad mingist määrast alates teineteist välistama. Kui me tavalises kõnepruugis ütleme, et inimene on loll (tark), siis tähendab see intuitiivselt, et tal on lolluse (tarkuse) omadust küllalt suurel määral. Kui me ütleme, et inimene ei ole loll (ei ole tark), siis mõtleme sellega, et tal ei ole lolluse (tarkuse) omadust küllalt suurel määral. Kõik teavad, et inimesed võivad tarkuses edasi areneda. Kuid millegipärast ei panda enamasti tähele, et inimesed võivad edasi areneda ka lolluses. Elus võib sageli kohata indiviide, keda võib nimetada väljapaistvateks lollpeadeks. Võib eristada ka andekaid ja andetuid lollpäid. Lollust tuleb õppida nagu tarkustki. Väga suure lolluse määra omandab inimene pika elu ja visa treenimisega. Täiesti analoogiline on lugu ka selliste omadustega nagu künism, alatus, kavalus, nutikus, riiakus jts. Oskust alatusi teha ei omandata ühekorraga. Ja selleks, et saada väljapaistvalt alatuks, peab inimesel olema tarvilikke võimeid ning ta peab ka kaua ja visalt õppima. Seepärast ei ole juhus, et väljapaistvalt alatuid inimesi kohtab sagedamini elatanud ja haritud inimeste seas. /​…​/

Sulevipoja kapis kukkus kole paekivi Kalevipoja suppi.

Sul tuleb tegemist teha inimestega, keda sa veel ei tunne. Mõtle neist algusest peale nii halvasti, nagu sa üldse mõtelda oskad, siis sa palju ei eksi. Ära otsusta inimeste üle enda südame järgi, mis — ma olen selles kindel — on õilis ja osavõtlik ja peale selle veel noor; põlga neid nii viisakalt nagu oskad — selle vahendiga kaitsed end madalate eelarvamuste ja madalate kirgede eest, mis võivad sulle seltskonda vastuvõtmisel ebameeldivusi põhjustada.

Ole kõigiga külm; familiaarsus toob alati kahju; eriti hoidu seda endale lubamast suhtlemisel ülemustega, kui tahes armastusväärsed nad sinu vastu ka poleks. Nad jätavad meid varsti maha ja alandavad meid rõõmuga just siis, kui me seda kõige vähem ootame.

Ära näita üles teenistusvalmidust ja talitse oma poolehoidu, kui see sinu üle võimust võtab: inimesed ei mõista seda ja on varmad seda lipitsemiseks pidama, sest nad otsustavad teiste üle rõõmuga iseenese põhjal.

Ära kasuta kunagi teiste vastutulelikkust. Vastutulelikkus tähendab enamasti reetmist. Väldi soosingut, sest see orjastab ja alandab sind.

/​— — —​/

Ära unusta kunagi sihilikku solvamist, ole napisõnaline või vaiki üldse ja ära vasta kunagi sõimule sõimuga.

Kui võimalused või asjaolud ei luba sul hiilata, siis ära püüa puudust varjata; pigem vali teine äärmus: ükskõiksus kommete vastu imponeerib tühisele seltskonnale oma karmusega, alpuse väiklased kavalused seevastu teevad inimese naeru- ja põlastusväärseks.

Ära tee kunagi võlgu, pigem talu puudust; usu, puudus pole nii hirmus kui näib, ja on igal juhul parem paratamatusest äkki autuks inimeseks osutuda või niisugust kuulsust omandada.

/​…​/ surijaga võib kõnelda vaid siseelundeist, röntgenikiirtest ja kindlast paranemisest.

Surm ei ole elusündmus. Surma ei elata läbi.

Kui igaviku all ei mõelda lõpmatut ajalist kestust, vaid ajatust, siis see, kes elab olevikus, elabki igavesti.

Meie elu on niisamuti lõputu, nagu meie nägemisväli on piirideta.

Suur osa meie maa parimatest ajudest töötab avalikus teenistuses, kus nad peavad oma kohal püsimiseks vaikima pahedest, mida ei ole võimalik nende eest varjata.

/​Hu Li:​/ „/​…​/ suutrates on ju öeldud, et kõige väärtuslikum on inimeseks sünd, sest ainult inimene võib jõuda vabanemiseni. Kas pole nii?“

/​Kollane Isand:​/ „/​…​/ kõikides ilmades kinnitatakse üht ja sama. Põrgus öeldakse, et ainult põrgu elanik võib saavutada vabanemise, sest kõikides teistes paikades veedavad olendid oma elu, jahtides naudinguid, mida põrgus ei ole. Jumalate ilmas räägitakse vastupidi, et vabanemise võivad saavutada ainult jumalad, sest nende jaoks on hüpe vabadusse kõige lühem ja hirm alumistesse ilmadesse langemise ees kõige suurem. Igas ilmas räägitakse, et just see ilm on pääsemiseks kõige sobivam.“

— Sõidan Indiasse ennast otsima.

— Ma just tulen sealt, sind küll ei näinud.

/​…​/ sõnad, mis väljendavad tõde, on kõigile teada, ja kui ei ole, siis on neid lihtne viie minutiga Google'ist leida. Tõde ennast aga ei tea peaaegu keegi. See on nagu magic eye pilt — värviliste joonte ja laikude kaootiline põiming, milles võib näha ruumilist kujutist, kui pilk õigesti fookustada. Kõik on justkui väga lihtne, kuid ka kõige suurem heasoovija ei saa fookustada vaataja pilku vaataja eest. Tõde on just niisugune pilt. Ta on kõigil silmade ees, ka sabata ahvidel. Kuid väga vähe on neid, kes tõde näevad. Paljud küll arvavad, et nad mõistavad tõde. See on muidugi jama. Tões, nagu armastuseski, ei ole midagi mõista. Kuid tavaliselt peetakse tõeks mingit mõistusekõdu.

/​…​/ sõnu lühendades ahendatakse ja muudetakse märkamatult nende tähendust, lõigates läbi suurema osa assotsiatsioone, mis muidu nendega seostuksid. Näiteks sõnad „Kommu­nist­lik In­ter­nat­sionaal“ toovad silme ette koondpildi ülemaailmsest vendlusest, punastest lippudest, barrikaadidest, Karl Marxist ja Pa­rii­si Kom­muu­nist. Sõna „Komintern“ aga juhib mõtte ainult ühele kompaktsele organisatsioonile ja selgelt määratletud doktriinide kogumile. See vastab millelegi, mis on niisama kergesti äratuntav ja oma otstarbelt niisama piiratud nagu tool või laud. „Komintern“ on sõna, mida võib välja öelda peaaegu ilma mõtlemata, samas kui „Kom­mu­nist­lik Internatsionaal“ on midagi niisugust, mis sunnib kas või viivukski peatuma.

SÕNUM

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

SÖÖK

Tore koht on kodus köök,
kuna köögis valmib söök.

Söök on parim toit planeedil,
kui sa pole just dieedil.

Zen​iõpetajalt küsiti: „Missuguse vaimse hoiaku ma pean omaks võtma, et õppida tundma tõe olemust?“

Õpetaja vastas: „Vaimu ei ole olemas, seepärast ei ole võimalik omaks võtta mingit vaimset hoiakut. Ka tõde ei ole olemas, seepärast ei ole võimalik tõde tundma õppida.“

„Kui nii, miks käivad siis mungad hulgaviisi sinu juures, et sa neile tõde õpetaksid?“

Õpetaja vastas: „Mul ei ole ju jalatäitki ruumi, kuidas saaksid mungad siin käia? Ja mul ei ole ka keelt, kuidas saaksin ma kedagi õpetada?“

„Nüüd ajad küll juba täitsa valet juttu!“

„Aga kui mul ei ole keelt, nagu ma juba ütlesin“ vastas õpetaja, „siis ei saa ma ka valetada.“

Küsija lausus kurvalt: „Ma ei saa sinust aru.“

„Ma ei saa ise ka endast aru,“ vastas õpetaja.

Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.

Tagakiusamise tegelikeks ohvriteks ei lange mitte kõik naised (ehkki ühiskondlik teadvus kahtlustab kõiki), vaid üksnes teatud kindel rühm, kusjuures tagakiusamise algatajateks on tihtilugu samuti naised (tüüpiline pealekaebaja on naabrinaine). Vähemus püüab end kaitsta sel teel, et eristab enda seast välja veel ühe vähemuse ja püüab mängida tagakiusajate avangardi rolli, demonstreerides oma lojaalsust enamusele ja selle ideelistele hoiakutele.

taguret

Tahaks sellist, et teist ei tahaks.

/​Ye Huli:​/ Tai tüdrukud on tagasihoidlikud ja töökad nagu mesilased. Loomulikus keskkonnas lendavad mesilased õielt õiele ja koguvad visa tööga nektarit. Aga kui kallata taru kõrvale ämbritäis suhkrusiirupit, lendavad nad suhkrut koguma, õite juurde ei lenda ükski. Just niisamuti hävitab Lääs meie troopilist aeda oma eritistega, paisates tema peale rannahotellidest voolavaid dollarisiirupi jõgesid.

Tal peab midagi viga olema, sest muidu ei käituks ta nii, nagu ta käitub. Järelikult käitub ta nii, nagu ta käitub, sellepärast, et tal on midagi viga.

Tema ise ei arva, et tal midagi viga on, sest üks tema viga ongi see, et ta ise ei arva, et tal midagi viga on.

Järelikult me peame aitama tal aru saada, et see, et ta ise ei arva, et tal midagi viga on, ongi üks tema viga.

Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm, kummaline ja mõistatuslik oli maailm! Siin oli sinist, siin kollast, siin rohelist, taevas voolas ja jõgi, mets kõrgus ja mäed, kõik oli ilus, kõik oli mõistatuslik ja maagiline ja keset seda tema, Siddhartha, ärkaja, teel iseenda juurde. Kõik see, kõik see kuldne sära ja taevasina, jõgi ja mets — esimest korda sisenes see temasse läbi tema silmade, ei olnud enam Maara pettus, ei olnud enam Maaja loor, ei olnud mõttetu ja juhuslik näivmaailma mitmekesisus, põlastusväärne sügavalt mõtlevale braahmanile, kes põlgab ära mitmekesisuse ja otsib ühtsust. Taevasina oli taevasina, jõgi oli jõgi, ja kui taevasinas ja jões ja Siddharthas oligi peidus see üks, see jumalik, siis oli see juba kord jumalik viis olla siin kuldne sära, siin sina, siin taevas, seal mets ja siin Siddhartha. Mõte ja olemine ei olnud mitte kusagil asjade taga, vaid nende sees, nad olid kõiges.

„Kui pime ja rumal olen ma olnud,“ mõtles kiirelt eemalduv rändaja. „Kui keegi mingit kirjutist loeb, mille mõtet ta leida tahab, siis ei põlga ta kirjamärke ja tähti ega nimeta neid pettekujutluseks ja väärtusetuks kestaks, vaid loeb neid, uurib ja armastab neid, iga tähte. Mina aga, kes ma tahaksin lugeda maailma raamatut ja omaenese olemuse raamatut, mina põlgasin märke ja tähti juba ette, ma nimetasin maailmanähtusi pettekujutlusteks, nimetasin oma silmi ja keelt juhuslikeks ja väärtuseta nähtusteks. Ei, nüüd on see möödas, ma olen ärganud, ma olen tõepoolest ärganud ja alles täna sündinud.“

teades arvata
        tean
mitte teades arvata
        ei tea
see ongi teadmine

Te elate keset surma nagu latern tugeva tuule käes.

Teine taralugu käib mu Bully ja tema surmavaenlase valge špitsi kohta, kes elas majas, mille kitsas aed oli tänava poolt piiratud kolmekümnemeetripikkuse rohelise latt-taraga. Mõlemad kangelased kihutasid vihase haukumisega piki planku edasi-tagasi ja peatusid hetkeks ainult viimase aiaposti juures kus enne tagasipöördumist haukusid teineteist pöörases raevus. Ühel päeval aga tekkis kimbatusse viiv olukord. Tara oli hakatud parandama ja selle Doonau­poolne osa oli maha võetud. Tulime Bullyga meie maja poolt künkast alla, et minna jõe äärde. Špits oli meid muidugi juba kaugelt märganud ja ootas meid urisedes ning erutusest värisedes kõige lähemas aianurgas. Kõigepealt, nagu tavaliselt, ähvardasid nad teineteist paigal seistes, ja siis kihutasid edasi. Ja nüüd juhtuski äpardus: nad tormasid sellest kohast mööda, kus tara oli maha võetud, ja märkasid oma viga alles aia kaugemas nurgas, kus uus haukumisduell pidi aset leidma. Nad jäid seisma, karvad turris ja kihvad paljad … kuid tara nende vahel polnudki! Haukumine lakkas otsekohe. Ja mis nad siis tegid? Ühekorraga keerasid nad ringi, jooksid külg külje kõrval alles jäänud tarani ja hakkasid seal uuesti haukuma, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

temaga saab rääkida
sina ei räägi
        oled kaotanud inimese
temaga ei saa rääkida
sina räägid
        oled kaotanud sõnad

„Te ütlesite mulle,“ ütles /​… Pistorius​/, „et te armastate muusikat sellepärast, et muusika ei moraliseeri. Minugipoolest. Aga ka teie ise ei tohi sugugi olla moralist! Te ei tohi end teistega võrrelda, ja kui loodus on loonud teid nahkhiireks, ei tohi te tahta muuta end jaanalinnuks. Te peate end mõnikord kummaliseks, heidate endale ette, et olete valinud teise tee kui enamik inimesi. See tuleb teil unustada. Vaadake tulle, vaadake pilvedesse, ja niipea kui tulevad mingid aimused, kui hääled teie hinges kõnelema hakkavad, andke end nende hooleks ja ärge küsige kõigepealt, kas see oleks meeltmööda ka õpetajahärrale või härra isale või armsale jumalale! Nõnda rikutaksegi end ära. Nõnda jõutakse ummikusse ning muututakse fossiiliks. Armas Sinclair, meie jumala nimi on Abraxas, ja ta on jumal ja on saatan, temas on nii helge kui ka sünge maailm. Abraxasel ei ole midagi ühegi teie mõtte, ühegi teie unenäo vastu. Ärge seda kunagi unustage. Kuid ta jätab teid maha, niipea kui muutute laitmatuks ja normaalseks. Siis jätab ta teid maha ning otsib endale uue paja, kus oma mõtteid keeta.“

There was an old man of St. Bees,
Who was stung in the arm by a wasp.
        When asked, „Does it hurt?“
        He replied, „No, it doesn't —
I'm so glad it wasn't a hornet.“

Tiigrid on ilusamad kui lambad, kuid me eelistame, et nad jääksid trellide taha. Tüüpiline romantik eemaldab trellid ja imetleb suurejoonelisi hüppeid, millega tiiger lambaid põrmustab. Ta püüab inimesi veenda, et need endid tiigriteks kujutleksid, ja kui see tal õnnestub, ei ole tulemused alati meeldivad.

/​…​/ tohime meie alati, kui kurat meid õrritab meie kunagiste pattudega, vastata, et kõik see polegi tema asi, sest eksinud oleme meie ainult Jumala vastu.

TOKERJAD

                                                                                Sinkjana,
                                                                        vinkjana:
                                                                tokerjad
                                                        tääbuvad,
                                                tokerjad
                                        hääbuvad; —
                                singutades
                        hinge roovilt,
                vaide,
        vaide,
tõuseb
      küütuvuste käide,
      võikneb südame
      vaikselt surmale.
            Säravana,
                  tinasena,
                        heljetel:
                              tokerjad
                                    tugevad,
                                          tokerjad
                                                mugevad, —
                                                      huuvi, huuvi,
                                    vinetuse puikamuses,
                              sõõru koonutuste peitel,
                        vaarduvad,
                  vaiguvad,
            tarduvad —
      hauda —
hauda …
                                Ja lõhna tunnen —
                                kollast ja soodavat;
                                mäe kedurjast kurgust
                                ta ilmendes simpab,
                  mind limpab.
Too lõhna sallin.
Ta umbilma kereselt
                  salaja vimpab,
                          ning
                  timpab.
      Ja sinedaid raakmeid õhtuses udus —
                                                                noid kuulan,
                                      nad Jumaluse partele
                                      simuralt siivavad, —
                                                                    mind piiravad
                                                                                  sala …
                                                                                    ala …

Krõbedana tilgutina, suisa-suisa, sargneb määratumas pöörangus, kosmose kopetanud urvuses, teadmatuse vuhang põiki tukeldust elu mõnituste turbunud salvede poole. Kuid tema peab hulvima, üksnes tema paiknema ja libamisi roomama ühes diametreeriva täiuse sihil, saagiks udumuse purevaile murdjaile. Paistab õkva, kui purgeldaks põrguste potentside rusuvus talle hirmsate vorpidega tänkjas-tiigesse mälu-orkusesse. Ära nuusi: see on kõige veerevuse jumalik tuum! Ära kraabitse ega küünitse: see on sinu aimavuse fundus, sinu Igavese Kõigevägevama Suigutaja Virivillus! Kougi, aina kougi! Too tõvetleb sinu intellekti undusi! Ära ole tõrges ja võibas igatsema, mis tuuldunud jumalate pudenenud ragamusest sulle padupunga on tuubitud! Rüsele tolle tondi vastu nagu puldrik Achillese vastu: sest too varitseb su viimaste ajuebemete järele, ta ei tunne hiiruvust! Valva ja kougi, veli! — — —

                                        Tasa toodeldes käib kuu
                                                  läbi virvade,
                                                  üle koltunud
                                                      kurnade
taevani hõhvatud
                      helid!
ürgilma helid …
                                                        Pilje,
                                                        hilje,
                                                    sügavana,
                                                    mustavana,
                                        piki peerengite põrmu,
                                        lähimeelsel vidinal —
                                                  loiklevad,
                                                  tuiklevad
                                            aralt,  nii uniselt
mõtted …
      mõtted …
            mõtted …

Jumala eest, ei ole vannetumat, mõrtsukalisemat; ei sarvik ega tokerjad ole sugusikkudele alandavamat loogamust kaela muljunud, kui tasakaalu tehes Uuriva Võimingu Igavesest Mürtsust! Tahaks matta kõik ja imeda! Nii hää oleks kõike matta ja siidimeelselt imeda!

Vakka:
                                    valjud hääled,
                                    kalgid keeled,
                                    ilmade keerul,
                                    mägede veerul,
                                            pilvede takka.
Takka:
                                    sädelev voog,
                                    haarates päkka
                                    ikka ja pikka,
                                            siivub ja soeb
                                                    ja poeb.
Lakka:
                                    luule tiirust,
                                    kunsti niirust;
                                    paiska vakka,
                                    leina takka,
                                            ole vakka
                                            nagu ikka …

Aga kratt külmetas katusel, puhus pihku ja nuttis: „Huu hu huuu!“ Ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole, murumunad suus. „Hu hu huuu!“, nuttis kratt ja sõneles nii: „Inimesed sõitlevad, sajatavad, sõimavad ja murravad kõdunenud ahervartel üksteise sääreluid. Aga vaata, mina kükitan katusel, külmetan ja nutan: hu hu huuu! Sest mis võib olla jaunim ja ülevam, mis võib olla sinimeelsem ja sügavam, mis võib olla sala-, algu- ja omapärasem selles inferioorses ilmas, kui katusel külmetada ja nutta! Nutta elu mõtte pudenenud rusudel, millele planeetide nõgine lumi on helbnenud!“ Aga kratt nuttis, ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole, murumunad suus — —

                                              Võiguna,
                                              tuhkruna,
                                              raudjana,
                                                  läbi
                                                muha,
                                                  üle
                                                tuha,
                                              mööda
                                                juha;
                                              kuristiku
                                            puhevusest
                                          pirvitades, —
                                                      nagu
                                                  hurdake,
                                                    sume,
                                                    tume,
                                                    kume;
                                                vägevana
                                                    oma
                                                  kires,
                                            kesavaimses;
                                                suremata
                                                      oma
                                                    tõves,
                                              tusaaimses;
                                              küündimata
                                                kuljuvas
                                          kõrves — —
                  matkustab mardus murismaale, —
                  neitsilik mardus,
                                              kikaslik mardus …
      Sind armastan,
mardus!
                                                                Su mesist põske
                                                  ma himuralt himpleksin,
                                                  kimuralt kimpleksin! …
                                                                                          Pilkuse põue,
                                                                                            madariku õue
                                                                                                  kannaksin
                                                                                                          sind!
                                                                                Mardus,  oota mind!

Kui pugedes pauna ja togides tõrusid me toidame ihu — me patused; valetame, varastame, võltsime, petame, salgame surma — me tölbid! Kuid peatu, mu suu, ja tõrgu, mu sulg! Veel vaibumas vaimud ja tukkumas töö — mu küdevas hinges veel tormitseb öö! Mis tähendab see? — Kas olen ma kukeks siis ilmasse loodud, et kelluke kaelas mul kuliseb puhte?! Oh õgi, maailm! Veel hõõgub mu keel — veel pideneb pingul mu raudane meel! … Aa — haa! Ma kudurjuse kupitsad juurteni katkestan! Ma kõrvetuse tõrded uurteni purustan! Mu Jumal on ahing, mu Elu on lahing, mu Mõte on mõõk! Ma õngitsen lõbu rõngasmadu mürgitusest — ma hingan õnne põrgukoera purevusest. Ma elan! Ma elan! …

      Kuid:
            Tokerjad tääbuvad,
          tokerjad hääbuvad;
                      tokerjad loituvad,
                      tokerjad koituvad,
                          tokerjad vaarduvad, vaiguvad,
                                                              tarduvad, —
                                      tokerjad ahavasse hauda
                                                                marduvad …
                                                                                  Ah — ja!
                                                                                  Ha — ha!
                                                                                  Na — na!

Tõde ei ole hoor, kes tikub kaelustama neidki, kes teda ei ihalda, vaid ligipääsmatu kaunitar, kelle soosingule ei või kindel olla isegi see, kes ohverdab talle kõik.

Tõde elutseb tegelikkuses enamasti krediidisüsteemi najal. Meie mõtted ja uskumused „lähevad läbi“, nii kaua kui miski neid ei vaidlusta.

/​Hercule Poirot:​/ Tõde, ükskõik kui ebameeldiv ta iseenesest ka poleks, on selle jaoks, kes teda otsib, alati huvitav ja ilus.

Tõeline mõistatus on, mil viisil praegune hetk lahti rullub, kunagi otsa saamata. Tõesti, mis küll on see, mis hoiab olevikku kogu aeg lahti rullumas? Asjade formaalne olemasolu ja loogiline määratlus on alati staatiline. Puhta loogika jaoks peitub igas küsimuses ka vastus: me lihtsalt täidame augu sellesama mullaga, mille me sealt välja kaevasime. Miks kaks korda kaks on neli? Tõesti ainult sellepärast, et neli on sama mis kaks korda kaks. Loogika ei mõista elu liikumises, vaid ainult staatiliselt. Aga elus kõik muutub, sest elu ongi muutumine. Ja ilmutus täiendab: kõik muutub, sest elu on ja oli muutumine. Te justkui tiirlete iseenda ümber. Tavaline filosoofia on nagu koer, kes oma saba taga ajab ja seda ka kõige suuremal kiirusel kunagi kätte ei saa, sest saba jääb temast alati ettepoole. Nii on ka olevik järeldus, mis oli juba ette teada, kuigi mina taipan seda alati liiga hilja. Kuid narkoosist toibumise hetkel, just siis, enne elu algust, ma nii-öelda näen iseenda jalakandu, taban lõputu protsessi otse käivitumise pealt. Tõde on, et me oleme reisil, mis lõppes juba enne teeleasumist. Filosoofia tõeline eesmärk ei ole meil käes mitte siis, kui me kohale jõuame, vaid kui me püsime sihtpunktis. (Me juba olemegi seal.) Seda võib siin elus juhtuda, kui me vaid lakkame esitamast mõistuslikke küsimusi. Sellepärast me näemegi ilmutuse näol alati naeratust. Ta ütleb, et me oleme jälle poole sekundi võrra hiljaks jäänud — ja ongi kõik. Ta ütleb, et me võiksime ja meil oleks lõbus iseenda huuli suudelda — kui vaid nõksu teaksime. See oleks väga lihtne, kui huuled püsiksid omal kohal, senikaua kui meie end ümber pöörame. Kuidas me seda ometi ei oska?

Tõmbad küünega lahti ümbrispaberi, harutad lahti teisegi paberi ja lased kahel suhkrutükil teetassi kukkuda. Suhkur mureneb, sa liigutad kärsitult lusikat, puhud ettevaatlikult ja rüüpad tasase lurinaga väikese lonksu. Tee on tolmune. On näha, et juba mitu päeva pole siinkandis sadanud.

TÄDI LIIDE ÄPARDUSED

Tädi Liide läind kartulipoodi ja ostnud kolm kilo kartuleid. Koduukseni jõudnud, pannud ta koti maha ja hakanud taskust võtit otsima. Äkki kuulnud ta selja taga salapärast häält: „Tšahh plöru löru plöru löru plöru löru löru löru plörr.“ Tädi Liide vaadanud ümber, näind: paberist kartulikott ümber läind ja kõik kartulid mööda koridoripõrandat laiali jooksnud.

Pärast läind tädi Liide jälle kartulipoodi ja ostnud maitsva meloni. Kodutrepist üles minnes kuulnud ta äkitselt salapärast häält: „Ding dong bing bong tiralu duti bräntš.“ Tädi Liide vaadanud kohkunult selja taha, näind: melon kotist välja kukkund, trepist alla veerenud ja pooleks läind. Tädi Liide joost rutuga poodi tagasi, näind: üks melon veel müügil, kuigi puhta mäda. Võtnud sellegi. Kodutrepist üles minnes kuulnud ta selja taga salapärast häält: „Put pät pit pot puta puta plöts.“

/​…​/ tüüpiline hõimuiidol: arusaam ühest ja ainsast Tõest, mida mõistetakse ühe kindlapiirilise ja täieliku vastusena ühele paikapandud mõistatusele, mida maailm meile esitavat. Populaarse traditsiooni arvates on seda parem, mida oraakellikum see vastus on, nii et see ärataks ise imestust otsekui teise astme mõistatus, pigem varjates kui ilmutades oma sügavuste arvatavat sisu. Just selle oraakelliku rolli tõttu imetletakse kõiki neid suurejoonelisi ühesõnalisi vastuseid maailma mõistatustele nagu Ju­mal, Üks, Mõis­tus, Sea­dus, Ma­tee­ria, Loo­dus, Po­laar­sus, Dia­lek­ti­li­ne Prot­sess, Idee, Mi­na, Üli­hing. Niihästi filosoofia amatöörid kui professionaalid kujutavad universumit kummastava kivistunud sfinksina, kes lummab inimesi oma määratu väljakutsega nende mõistatamisvõimele.

/​…​/ universumile piisab ka ainult ühest vabast lapsest.

Usk ehitatakse vundamendile, lootus varemetele.

/​Aramis:​/ /​…​/ uudishimulikud imevad meie pisaraid nagu kärbsed haavatud põdra verd.

Vaba inimene ei mõtle millestki vähem kui surmast; ta tarkus ei seisne surmast, vaid elust mõtlemises.

Vaid pisut enam kui tuhat aastat tagasi sattusime me kõige tooremate polüteismi algete juurest järsku keset kaugelearenenud hommikumaist religiooni, mis kandis poolmetslaste fantaasialembese meele kõrgustesse, mis ei vastanud nende vaimuliku arengu astmele. Et sel kõrgusel kuidagiviisi püsida, tuli instinktide sfääri paratamatult suurel määral alla suruda. Nõnda omandas usupraktika ja moraal selgelt vägivaldse, peaaegu pahatahtliku iseloomu. Allasurutud elemendid muidugi ei arene mitte edasi, vaid jäävad oma esialgses barbaarsuses mitteteadvusse vegeteerima. Me tahaksime küündida filosoofilise religiooni kõrgusteni, kuid ei ole selleks tegelikult suutelised. Me võime vaid loota, et kunagi sinnani kasvame.

Valgustatud valitseja „hoiab käes“ tasusid ja karistusi, mida ta kasutab nagu kaht kangi või käepidet /​…​/, mis äratavad alamates hirmu ja himu vastandlikke, aga ühevõrra instinktiivseid reaktsioone — millest alluvus tuleneb spontaanselt.

Niisiis saab strateegilise manipuleerimise kohta öeldu üle võtta, et moodustada poliitilise manipuleerimise mõiste, mis võtab kokku ja liigendab kõik despotismi aspektid: [1] salapära, sest /​…​/ valitseja … ei jaga oma saladusi mitte kellegagi, isegi mitte oma vanemate või sugulastega /​…​/; [2] rollide täielik asümmeetria ja positsioonide antagonism: et hoida alles olukorra potentsiaali, mille tema positsioon valitsejana loob, peab valitseja pidama kõiki teisi oma riigis vastasteks, kes tuleb oma võimule allutada; [3] haare teise üle, mille abil saab teda juhtida; nõnda nagu strateegil on ülekaal oma vastase suhtes, samamoodi on valitsejal ülekaal oma alamate suhtes, kuna ta teeb nad nähtavaks kehtestatud järelvalve ja kontrolli abil (samas kui ta ise ei lase paista mingisugusel sisemisel hoiakul, ei vihal ega rõõmul, et mitte teha teda ennast haaratavaks); [4] teiste taandamine passiivsusse: kuna hoovad (tasud ja karistused) on ainult tema käes, siis polariseerib valitseja oma trooni ümber kogu autoriteedi ja keegi ei saa talle vastu panna; [5] rahva illusioonid oma huvide asjus: iga tasu himustav ja karistust kartev alam arvab, et ta järgib omaenese isiklikku kasu ega märka, et tegelikult ta lihtsalt tugevdab oma rõhuja võimu.

Kõige selle põhjal me näeme, kuidas hiina tõhususe kaks põhitunnust on üle kantud poliitika valda. Esiteks see, et tõhusus on kaudne ja tuleneb tingimuste loomisest. Absoluutne võim tuleneb halastamatult rangest „seadusest“ lihtsalt tagajärjena, ilma et valitseja peaks midagi tegema või isegi käskima: ta ei pea võimu „otsima“, vaid see johtub kehtestatud režiimist vältimatul moel. Teiseks ei ole tõeline tõhusus jõukulukas: despotismiteoreetikud väidavad, et kui kõlbeline inimene näeb pidevalt vaeva, et teisi oma mõju alla saada, siis tõeline türann saab kõike juhtida niimoodi, et ei pea ise üldse pingutama ega midagi panustama: võimuseade teeb nii, et teised on sunnitud oma võimed tema teenistusse andma /​…​/. Nõnda nagu väejuht, kasutab temagi nähtamatut eelmääramist oma alamate teadmata, nagu „kummitus“ /​…​/, s.t. ta mõjutab nende iha ja viha juurt, jäädes ise tabamatuks. Tema mõju on märkamatu nagu looduse omagi, sest see on nii hästi omandatud, püsiv ja üldine ning ammendamatult uuenev.

Miski ei pääse selle loogika käest. See on algusest peale äärmuslik ja selle radikaalsus on õpetlik. On jahmatav näha, kuidas see kõikide totalitarismide „kaanon“ niimoodi valmis kujul välja tuleb, justkui poleks mõtlemine siinkohale pidanud enam kobades teed otsima: rangus on ilma eranditeta ja võim ei tunne mingeid kõhklusi — temast on hoolikalt kõrvaldatud igasugune inimlik element. Isikut ei tunnistata enam üldse ja kõikvõimas „seadus“ on alla neelanud ülepea igasuguse õiguse idee, nii et siin pole kohta mingisugustele väärtustele. Kõik koondub valitseja poole ja tõstab teda esile, aga valitseja ise jääb diskreetseks, ta on loobunud igasugusest kuulsuseihast ja isegi omaenese individuaalsusest. Täiuslikul manipulaatorina lahustub ta manipuleerimises; koheldes teisi automaatidena, muutub ta ka ise automaadiks.

/​d'Artagnan:​/ /​…​/ vanas eas läheb inimene edevaks, ja raugale tuleb andestada, kui ta endale kiitust laulab, sest keegi teine ei tee seda enam.

Vanas eas osatakse õnnetusi paremini vältida, nooruses neid taluda.

VEEL ÜKS HULLUMEELNE TEOORIA

täna hommikul
telekat vaadates
tuli mulle pähe üks
täiesti hullumeelne idee

aga võib-olla tõesti on
ajakirjanikud intelligentsed
olendid kes püüavad meiega
ühendust võtta ning
edastavad mingit sõnumit

mina sellist jama muidugi
ei usu aga lihtsalt hommikul
telekat vaadates tuli pähe

Vesivoki veskis veel paari aasta eest oli veskipoiss Pontsius. See oli tugev poiss ning tõstis jahu ja viljakotte nagu labakindaid, ise aga seejuures veel vilistades lõbusaid lugusid. Tal olid harvad hambad ja iga hamba vahelt laskis ise sorti vilet. Ta oskas korraga vilistada ka nelja hääle pääl. Neljahäälelist vilet ta puhus siis, kui rikkad linnainimesed maksid talle selle eest ühe krooni minutist. Lastele ja vilistama õppivatele koolipoistele ta vilistas aga ilma hinnata, kui tal just oli parajasti aega. Mõni poiss õppis ära neljal häälel vilistamise ja säält need neljal häälel vilistajad on tulnudki.

Viimasel momendil…

Mõnigi lugeja kindlasti muigab, kuidas niisugustes juttudes tulevad ikka ja jälle viimased momendid, mis kangelase päästavad. Mis siin muiata. On ju päris loomulik, et seiklused jätkuvad ainult neil, kes eluga pääsevad. Kes ei pääse, neist seiklusjutte ei kirjutatagi, neist saab kirjutada ainult surmateadet.

/​…​/ viis, kuidas mis tahes indiviid omandab uusi arvamusi /​…​/ on alati sama. Indiviidil on juba hulk vanu arvamusi, kuid ta puutub kokku uue kogemusega, mis tekitab nende vahele pinge. Keegi räägib neile arvamustele vastu; või avastab indiviid mõnel järelemõtlemise hetkel, et ta vanad arvamused ise räägivad üksteisele vastu; või ta kuuleb faktidest, millega nad on ühitamatud; või tekivad tal soovid, mida nad ei suuda rahuldada. Tulemuseks on seesmine rahulolematus, mis on seni ta vaimule võõras olnud ja millest ta püüab pääseda, teisendades oma vana arvamustekogumit. Ta säilitab sellest nii palju kui saab /​…​/. Seega püüab ta kõigepealt muuta üht ja siis teist arvamust (sest arvamused panevad muutustele vastu väga erineva jõuga), kuni viimaks tekib mõni uus idee, mille ta saab pookida vana tüve külge viimast minimaalselt häirides, mõni idee, mis vahendab tüve ja uut kogemust ning viib nad kokku kõige soodsamalt ja kohasemalt.

Uus idee võetakse seejärel tõesena omaks. Ta säilitab vanade tõdede kogumi, seda minimaalselt teisendades, nihutades seda vaid niivõrd, et nad võtaksid vastu uudsuse, kuid nii harjumuspärasel moel kui võimalik. /​…​/ Uus tõde on alati mingi kesktee, üleminekute siluja. Ta laulatab vana arvamuse uue faktiga, nii et katkestused oleksid minimaalselt ja järjepidevused maksimaalselt näha. Me peame teooriat tõeseks just vastavalt sellele, kui edukalt ta lahendab selle „maksimumi ja miinimumi“ probleemi. /​…​/

/​…​/ voorusele annab /​…​/ nii suure väärtuse ainult see, et ta nii kalliks maksma läheb, mitte see, et ta midagi sisse toob.

VÕIDUSÕIT

Ükskord tehti võidusõitu
Vastseliinast Vana-Võitu.

Varsti pühitseti võitu,
aga veidi varavõitu,

kuna pisut hiljavõitu
jõudsid sõitjad Vana-Võitu.

Õigust kellelgi küll pole käituda teisega nõnda,
    kui tema tunneks teist. Nii aga käitume kõik.
Austama tundmatùt pead teises sa: muidu ju teine
    austada tundmatùt ei sinus endaski saa.

Õpetaja Shuzan võttis oma bambuskepi ja näitas seda õpilastele, lausudes: „Mungad, kui te nimetate seda bambuskepiks, siis olete takerdunud nimesse. Kui te ei nimeta seda bambuskepiks, siis eitate tõsiasja. Öelge, kuidas peaks seda nimetama?“

Mumoni seletus:

Kui nimetad seda bambuskepiks, takerdud nimesse. Kui sa ei nimeta seda bambuskepiks, eitad tõsiasja. Ära väljenda seda sõnadega ega sõnadeta. Ütle kohe, ütle otse!

Õppetunnistus

Kunst on pikk, elu lühike, otsustus raske, juhus põgus. Tegutseda on kerge, mõelda raske, läbimõeldu järgi tegutseda tülikas. Iga algus on rõõmus, lävi on ootuste koht. Poisike imestab, mulje mõjustab teda; ta õpib mängides, tõsidus hämmastab teda. Jäljendamine on meile külge sündinud, jäljendatavat ei tunta hõlpsasti ära. Harva leitakse suurepärast, harvem hinnatakse seda. Meid võlub kõrgus, mitte astmed. Pilk mäetipul, käime me eluteed meeleldi tasandikul. Ainult osa kunstist saab õppida, kunstnik vajab teda täielikult. Kes kunsti pooliti tunneb, on alati ekslev ja räägib palju; kes teda täielikult valdab, tegutseb ainult ja räägib harva või hilja. Esimestel pole mingeid saladusi ja jõudu, nende õpetus on nagu küpsetatud leib, maitsev ja kõhtu täitev üheks päevaks; aga jahu ei saa külvata, ja seemnevilja ei pea jahvatatama. Sõnad on head, kuid nad pole parimad. Parim ei saa selgeks sõnade kaudu. Kõrgeim on vaim, milles me tegutseme. Tegutsemist mõistab ära ainult vaim ja see sünnib taas vaimu läbi. Inimene ei tea, mida ta teeb, kui ta õigesti tegutseb; ebaõigusest oleme aga alati teadlikud. Kes ainult märkidega tegutseb, on pedant, silmakirjateener või käpard. Neid on palju ja neil on üheskoos hea. Nende lobisemine hoiab õpilast tagasi, ja nende püsiv keskpärasus peletab parimad eemale. Ehtsa kunstniku õpetus avab mõtte; sest kus sõnad puuduvad, kõneleb tegu. Ehtne õpilane õpib tuntust tundmatut leidma ja läheneb meistrile.

Äkiline röögatus praeahjus, ehk Werine warwas woorimehe wõileiva wahel

Ära ütle: „Lükka eesriie kõrvale, et ma saaksin pilti vaadata!“ Eesriie ise ongi pilt.

Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks!

/​Mazarin:​/ Ärge kunagi pärige midagi otse, ja kui olete kedagi ühel päeval küsitlenud, siis küsige talt järgmisel päeval sedasama, aga teises sõnastuses; kui teile on eelmisel päeval valetatud, siis ilmnevad otsekohe vasturääkivused: rumalad inimesed unustavad jutu, mida nad on rääkinud, ja pajatavad teile järgmisel päeval hoopis vastupidise loo. /​…​/ Mitte mingil juhul ei tohi te kellegagi pikemalt vestlusse laskuda ja ärge jätke ka muljet, et peate kuuldut oluliseks; isik, kelle te peate tegelikult sihikule võtma, on doktor Byrd — võib ju pidada täiesti loomulikuks, et eelistate ainsa endaga vaimselt tasemelt võrdse mehe seltskonda. Ta on õpetlane, oskab ilmselt prantsuse ja võib-olla ka itaalia keelt ja kahtlemata on ta kodus ladina keeles. Te olete haige ja keegi ei pane teile pahaks, kui küsite talt nõu ja palute abi. /​…​/ Laske tal katsuda oma pulssi pärast õhtusööki, sest sel kellaajal võib alati jääda mulje, et inimesel on palavik; võite talle ka öelda, et ei saa öösel sõba silmale, see võib osutuda teile heaks vabanduseks, kui teid märgatakse öösel kuskil laevalael. See on juhuks, kui nad sooritavad oma katseid tähtedega. See Byrd on kindlasti hull nagu kõik õpetlased; mõtelge välja mõni pöörane idee, usaldage see talle, nagu oleks see teie suurim saladus, võib-olla soostub ta siis jagama teiega ka omaenda pööraseid ideid. Näidake üles huvi kõige vastu, mida ta räägib, aga tehke nägu, et te ei mõistnud tema jutust peaaegu mitte midagi, nii et ta räägiks teile oma loo veel teist korda üle. Korrake siis tema juttu, nagu see oleks teile pärale jõudnud, aga eksige sealjuures mõne detailiga. Edevuse kannustusel ruttab ta teid parandama ja laob teile üksipulgi välja ka selle, mida ta oleks pidanud enda teada hoidma. /​…​/ Te peate võitma tema usalduse; kui ta on aldis naerma, siis naerge koos temaga; kui ta on sapine, siis olge seda ka teie, aga ärge jätke sealjuures kunagi imetlemata tema teadmisi. Kui ta teid oma ägeduses solvab, siis kannatage välja, pidage meeles, et lõpuks karistate teie teda. Merel tunduvad päevad pikad ja ööd lõputud ning tülpinud inglasele ei paku miski suuremat lohutust, kui kulistada kruuside kaupa alla vägijooki, millega hollandlased on ettenägelikult täitnud oma laevatrümmid. Ka teie peate näitama, et see rüüp on teile mokkamööda, kuid peate seejuures jälgima, et teie uus sõber kummutaks kruusi sagedamini kui teie. Pole võimatu, et ühel ilusal päeval võib ta hakata teid kahtlustama ja lasta teie kajuti läbi otsida. Seepärast ärge kirjutage kunagi oma tähelepanekuid üles. Aga te võite pidada päevikut, milles võite kurta oma seniste äparduste üle, õhata Kõigepühama Neitsi ja pühakute poole või siis oma kallima poole, keda te ihkate näha; ja vahetevahel meenutada ka doktorit, ülistades teda muidugi nagu oma ainsat sõpra sel laeval. Te ei tohi tsiteerida ühtki tema ütlust meid huvitava teema kohta, vaid üksnes üldisi aforisme, kui tobedad need ka ei ole, sest kui ta need juba kuuldavale tõi, siis arvab ta ilmselt, et need on midagi väärt, ja on teile tänulik, et te neid meeles pidasite.

Üheksasaja üheksakümne üheksal juhul tuhandest rahuldub meie mõistus sellega, kui suudab meie usu kritiseerijatele esitada mõnegi vastuargumendi.

Üks arst uurib maksa, teine aju ja omavahel nad nõu ei pea, kuigi aju ja maksa vahel käivad pidevalt läbirääkimised.

/​Kohtunik Di:​/ Üks vanaaja kirjanik on võrrelnud inimest hobusega neljahobuserakendist. Rakendi piires on igal hobusel vabadus joosta kas kiiremini või aeglasemalt, pöörata kas vasemale või paremale, sest kaarik ei lahku kunagi teelt. Täielikku vabadust võib nautida vaid see hobune, kes rakendist lahkub. Kuid seda vaid mõnda aega. Sest kui ta väsib ja üksindus teda vaevama hakkab ning ta ehk jälle rakendisse tagasi ihkab pääseda, on tee kadunud ja ta ei püüa kaarikut enam iial kinni.

/​Finbow:​/ Üldlevinud arvamus selle kohta, kuidas on kõige parem isiklikes asjus tõe jälile saada, on rumalam ja naiivsem, kui suudan uskuda. Pole sugugi üllatav, et enamik inimesi ei jõua isiklikes asjus iialgi tõeni. Vaata, Ian, sina ja kõik teised talitate ebausklikult ja omistate lausutud sõnale absurdselt suure väärtuse. Kui keegi ütleb, et asi on nii ja nii, kaldud sa teda uskuma. Isegi kui sa tead, et inimene on valelik, sa ikkagi mõtled, et selles, mida ta ütles, võib midagi olla. Mina võtaksin aluseks ühe kindla printsiibi. Kui keegi ütleb, et asi on nii ja nii, siis pole mõtet kohe muretseda, kas see on tõsi või mitte. Tuleb lihtsalt endalt küsida: miks ta ütles, et asi on nii? Kui sul motiiv käes on, oskad sa enamasti jutu väärtust hinnata.

/​…​/ ülemsanitar, kes oli märganud mu puudumist sidumist vajajate hulgast /​…​/, kargas mulle ägedalt ninna: mu furunkulid ei paranevat iialgi ära, kui ma ise korrapärase sidumise eest ei hoolitse! — Ma järgnesin talle täiesti ükskõikselt arstituppa. Tõbiste vool oli juba lõppenud, ma olin viimane. Ülemsanitar kiskus mul sidemed ära, salvis ja joodis või lõikas ka ühte talle küpsena tundunud fu­run­ku­lit. Ja nii tundlik, kui ma muidu valu suhtes ka olen, ei teinud see kõik mulle sel hommikul midagi. Ma olin täiesti tundetu. Siis helises klaaskastis telefon. Ülemsanitar läks sinna, jättes ukse pärani lahti. Silmapilgu seisin ma veel liikumatult, siis otsis mu pilk arstimikappi, mille uks laialt lahti oli jäetud. Kärmelt astusin ma sammu selle juurde. Seal oli unustust paljudeks tundideks, vaigistust talumatule piinale, milles ma nüüd elasin. Häid, rahu kinkivaid unerohtusid paljudeks päevadeks. Mu käsi oli juba ühe klaaspurgikese järele haaramas, kui mu pilk langes pudelite rivile, mis seisis kõige alumisel riiulil. Kohe esimesena seisis seal poolik pudel etiketiga: Alkohol 95 %. Ma polnud mingit otsust teinud, vaid tegutsesin puhtmehhaaniliselt. Ma ei hoolinud ka lahtisest uksest ega ülemsanitarist, kes pidi iga silmapilk tagasi tulema. Ma võtsin pudeli ja läksin seina sisse ehitatud valamu juurde. Ma võtsin veeklaasi ja täitsin selle kahe kolmandiku jagu alkoholiga, siis lasksin ma ääreni vett peale, väga ettevaatlikult. Mu käsi ei värisenud seejuures. Ma tõstsin kange segu suule ja jõin klaasi kolme-nelja sõõmuga tühjaks. Silmapilgu seisin ma nagu puuga pähe saanud, tohutu helgus levis kärmelt üle kogu mu keha laiali. Ma naeratasin, ah, milline õnn, veel kord piiritu, oivaline õnn. /​…​/ Ma langesin teadvusetult kummuli põrandale /​…​/

Ütles Jeesus: Kui liha on loodud vaimu tõttu, see on ime, kui aga vaim keha tõttu, see on imede ime. Kuid mina panen imeks seda, kuidas see suur rikkus on asunud sellesse vaesusesse.

Заварил кашу — не жалей масла!

Чем глубже в лес, тем третий лишний.