anekdoot

George Bernard Shaw olnud väga kõhn mees. Kord tulnud talle Londoni tänaval vastu hirmus suur ja paks mees. See tahtnud Shaw' kulul natuke nalja saada, astnud talle tee peale ette ja öelnud: „Kui ma teid vaatan, mu härra, siis tuleb mul mõte, et Inglismaal on vist nälg.“ Shaw vastanud: „Ja kui mina teid vaatan, mu härra, siis tuleb mul mõte, et ma vist tean, kes selles süüdi on.“

Härra Smith helistab koju, teener võtab vastu.

„Tere õhtust! Smith räägib. Kutsuge, palun, minu abikaasa telefonile.“

„Otsekohe, härra Smith.“

Veidi hiljem:

„Palun vabandage mind, härra Smith, aga teie abikaasa on juba voodis.“

„Kui nii, siis äratage ta, palun, üles ja kutsuge telefonile.“

„Otsekohe, härra Smith.“

Jälle veidi aja pärast:

„Palun vabandage mind, härra Smith, aga teie abikaasa on voodis koos teiega.“

„Kui nii, siis võtke, palun, minu püss ja laske meid mõlemaid maha.“

„Otsekohe, härra Smith.“

Torust kostab veidi aega vaikust, siis kaks püssipauku, siis pikema vaheaja järel kolmas, ning varsti pärast seda teenri hääl:

„Korras, härra Smith.“

„Aga miks ma kuulsin kolme pauku?“

„Vaadake, härra Smith, teie abikaasa ma sain üheainsa lasuga surnuks, aga teie üritasite rõdu kaudu põgeneda ja esimene kuul läks mööda.“

„Mida te ometi räägite, mis rõdu? Mis ajast meil rõdu on?!“

„Ee — mm — palun vabandage mind, härra Smith, aga teil on vist valeühendus.“

Härra Smith kõnnib mööda tänavat. Talle tuleb vastu härra Brown, kes lohistab enda järel surnud hobust. Härra Brown palub härra Smithi endale appi hobust koju toimetama. See nõustubki. Kahekesi sikutavad nad hobuse härra Browni juhatusel neljandale korrusele härra Browni korterisse ja lõpuks vannituppa. Töö tehtud, küsib härra Smith: „Aga vabandage, härra Brown, milleks teile vannituppa surnud hobune?“ Härra Brown vastab: „Vaadake, härra Smith, täna õhtul on siin, nagu neljapäeviti ikka, bridžiõhtu. Härra Jones käib iga kahe roberi järel vannitoas käsi pesemas. Kui nüüd härra Jones tuleb käsi pesemast ja küsib, miks mul vannitoas surnud hobune on, siis on mul hea talle vastata, et „Aga, härra Jones, miks ei võiks mul vannitoas surnud hobust olla?“ “

Ongi bridžiõhtu käes. Härra Jones on juba mitu korda käsi pesemas käinud, aga ei ole midagi küsinud. Viimaks ei suuda härra Brown end enam pidada: „Härra Jones, te ei küsigi, miks mul vannitoas surnud hobune on?“ Härra Jones küsib vastu: „Aga, härra Brown, miks ei võiks teil vannitoas surnud hobust olla?“

Kolm juuti kiitlevad oma rabidega.

— Minu rabi on hirmus vägev. Ükskord, kui ta kaugel maal rändamas oli, lõppes tee korraga ilmatu suure järve ääres otsa, nii et ei pääsenud enam ei otse ega ringi. Aga rabi ei heitnud meelt: ta võttis taskust rätiku ja lehvitas, ja ennäe! vasakul oli ikka järv, paremal oli ka järv, aga keskelt läks kõva tee edasi.

— See pole midagi minu rabi kõrval. Tema oli ka rändamas, ja tee lõppes korraga ilmatu kõrge mäe jalamil otsa, nii et ei pääsenud enam ei otse ega ringi. Aga rabi ei heitnud meelt: ta võttis taskust rätiku ja lehvitas, ja ennäe! vasakul oli ikka mägi, paremal oli ka mägi, aga kahe mäe vahelt läks tasane tee edasi.

— No mis seegi ära ei ole, aga vaat kus ikka minu rabi! Tema oli ka ükskord kõndimas ja nägi korraga keset teed ilmatu rammusat rahakukrut. Rabi tahtis juba kukrut üles võtta, aga siis tuli talle korraga meelde, et on sabatipäev. Aga rabi ei heitnud meelt: ta võttis taskust rätiku ja lehvitas, ja ennäe! vasakut kätt teed oli ikka sabatipäev, paremat kätt teed oli ka sabatipäev, aga tee keskel oli tavaline teisipäev!“

Lapse varrud Peipsi-äärses külas. Kirikus on juba käidud, istutakse pidulauda. Papp on aukohal ja perenaine tuleb teda ise teenima: „Mida siis ka kirikhärrale valada, veini või viina?“ Papp vastab: „ Ja õlut!“

— Miks kulus Karl Vainol (Erich Honeckeril, vmmt.) poole rohkem tualettpaberit kui tavalistel inimestel?

— Temal läks ju igast paberist teine eksemplar Moskvasse.

Mulgimaa mees on Saaremaal pulmas. Pidulauas tuleb talle korraga kange ihuhäda kallale, aga koht võõras, ei oska kuhugi ennast kergendama minna. Küsida ka piinlik — lauanaabriteks on mõlemal käel naisterahvad. Lõpuks ei anna häda enam häbeneda ja ta pöördub neist ühe poole küsimusega, et kus teil siin see „hea koht“ ka on. See vastab kelmikalt muheldes: „Eks ikka sealsamas, kus mandri naistelgi!“

„Noorsõdur Pamp, te olete kaevanud, et lõunases supis olevat olnud mulda! Kas te olete tulnud siia isamaad teenima või toitu arvustama?!“

„Just nii, härra veltveebel, ma olen tulnud siia isamaad teenima, aga mitte teda ära sööma!“

Onu imestab:
„Oi, Juku, sa jood kalamaksaõli! Kas vastik ei ole?“
„On küll, aga isa annab mulle iga korra eest 20 senti.“
„Ja mis sa selle rahaga teed?“
„Mul on selline piluga siga, korjan sinna sisse.“
„Ja kui siga täis on, mis siis saab?“
„Siis isa lööb sea katki, võtab raha välja ja ostab uue kalamaksaõli.“

Pubis käib igal õhtul mees, kes võtab alati kaks viskit. Tal on nimelt sõber, kes istub vangis; üks viski on enda, teine sõbra eest. Korraga ühel õhtul tellib ta aga ainult ühe viski. Kõrtsmik pärima: „Mis nüüd, kas sõber lasti vangist lahti? Või suri ära?“ — „Ei, sõber on elus ja istub edasi, aga mina jätsin joomise maha.“

Stirlitz kõnnib metsas. Korraga märkab kaht silma, mis teda puuõõnest jälgivad.

„Rähn,“ mõtleb Stirlitz.

„Ise oled rähn,“ mõtleb Müller solvunult.